Lavastus “Armastus tööpostil” Rakvere Teatris.
Lavastaja: Peeter Tammearu.
Kunstnik: Jaak Vaus.
Muusikaline: kujundaja Bonzo.

„Armastus tööpostil“ on tükk, mis kätkeb endas nii värvikalt, kuid ootamatult humoorikalt ühe 20. sajandi Venemaa statistikabüroo ning seal töötavate inimeste siseelu ja nende omavahelisi suhteid. Vürtsi lisab tegelaste kõnepruuk, tänapäeval juba muuseumlikud rekvisiidid ja tegelaste rõivastus.

See lugu räägib, nagu armastuse puhul ikka kombeks, ühest mehest ja naisest, kuid nende lugu oli kõike muud kui tavaline, see oli kogu etenduse lõikes kui puutüvi, mille küljes veel nii palju suuremaid ja väiksemaid oksi ja lehekesi ning kõigil neilgi oli oma lugu varuks. Kogu etenduse vältel oli mitu läbivat süžeejoont korraga, igaühel oma kulg ja lõpplahendus, üks lõbusam, teine kurvem, kuid ühisosa oli nende kõigi puhul elulisus, milles igaüks võib end ära tunda.

Võiks ju arvata, et ühe keskpärase statistikabüroo sündmusteskaala haripunkt on käesoleva nädala kergetööstuse statistiliste andmete aruanne, kuid tegelikult oli kogu kollektiiv 50 kopika võrra segasemas sündmustekeerises. „Armastus tööpostil“ näitab, milleks on valmis üks keskpärane häbelik meestöötaja, et saada ametikõrgendust, mida teeb õnnelikus abielus naisterahvas, kui kohtub ammuse armastusega, või millega tegelevad raamatupidaja ja sekretär, kelle garderoobi maksumus ületab kuupalga – oli lausa uskumatu näha, mille kõige jaoks oli vaja raha välja käia, ning pani imestama, et Veerake need viimase moega kaasaskäivad lakknahast saapad siiski soetas. Rõõmsa töökollektiivi vaskratsaniku suurusest panusest kuulujuttudesse ning kolleegide isiklikku tundeellu ei maksa rääkidagi.

See lüüriline komöödia pakub kõige humoorikamat äratundmisrõõmu ja meenutust inimestele, kel isiklik kokkupuude ajaga, mil isegi ülemus oli inimene. Samas ei jäta see külmaks ka lihtsalt suurepärase huumori austajaid. Lisaboonusena kõlab vaataja peas veel mõnda aega reipa häälega hõisatud „50 kopikat, palun!“, mis toob ikka ja jälle naeratuse näole (või mõtteisse).

Minu jaoks oli huvitav näha näitlejaid nii äärmuslikke stereotüüpe kehastamas. Tundub uskumatu, ent võimalik, et šarmantne härrasmees muutub kõige häbelikumaks, emotsionaalselt tasakaalutuks halliks hiirekeseks, kena naisterahvas tuhmiks ja tundetuks hirmu kehastuseks või muidu tore sell kahepalgeliseks naistevõrgutajaks, kuid publiku rõõmuks võtab lugu erinevaid pöördeid ning tegelased pakuvad totaalseid muutumisi läbi tehes rohkelt kõige ootamatumaid üllatusi.

Arvan, et „Armastus tööpostil“ on mis tahes eluhetkel parim viis meelde tuletada ning kinnitada, et ka kõige kehvemast olukorrast on võimalik võitjana välja tulla. Pole kahtlustki, et halvas olukorras võin meenutada Velvo Väli graatsiliselt lendlevaid käsi-jalgu ses kaasahaaravas tantsunumbris – kindla peale teeb see otsekohe kõik palju kergemaks.