„Viige ta mere äärde,“ käsib hiiglaste kuninganna, nähes räsitud Gulliveri, „äkki teeb meri ta terveks.“

Etendus „Gulliveri reisid“ toimub ka mere ääres, Viinistu katlamajas. Asukoht tundub igati sobilik: et lasta tsivilisatsioone pilkaval lool end haarata, peakski enne linnamelust eemalduma. Laskma merel end terveks teha.

„Gulliveri reisid“ on NUKU teatri suvelavastus, mis paneb naerma, imestama ja ennekõike mõtlema. Suur osa näitlejatest astub ette kahes, kolmes, neljas rollis; need tegelaskujud omakorda väiksemate-suuremate nukkudena. Pidev ümberkehastumine nõuab nüansikat näitlejatööd. Siinkohal tuleks kindlasti esile tõsta nimiosa täitvat Anti Kobinit, keda iseloomustab kogu etenduse vältel paeluv ilmekus. Laval on pidev liikumine ja peale mitmekümne nuku on kasutusel sama palju värvikaid rekvisiite – hiiglaslikest herilastest miniatuurse laevastikuni. Lavastuses ei ole ühtegi visuaalselt igavat hetke.

Liliputtide ja hiiglaste kentsakad kostüümid ning manerismid muudavad etenduse parajalt absurdseks, ent muinasjutuliseks. Lisaks on lavastus ootamatult õpetlik, kartmata tõsisematel hetkedel moraali edastamiseks nn lapselikust võtmest välja astuda.

„Gulliveri reisid“ pole kindlasti vaid lastele suunatud, kuivõrd Jonathan Swifti jutustuses leidub mõnusalt ühiskonnakriitikat. Esimeses vaatuses satub Gulliver liliputtide saarele, kus eriarvamus muna purustamise osas on põhjustanud kolmeaastase sõja. Olles kõigist mitme pea jagu üle, ei võta Gulliver liliputtide muresid kuigi tõsiselt. Ta naeruvääristab väikeste inimeste seadusi ja kombeid, kuid tõttab hädas siiski appi.

Etenduse esimest poolt saadab helge koomiline toon ja tantsulisus – terve liliputtide elukorraldus on äärmiselt rütmiline. Ei puudu ka muusikalised numbrid. Samas tuuakse publik aeg-ajalt tagasi olevikku, koju jõudnud Gulliveri ja tema mures pere juurde. Näeme läbielamistest vintsutatud, pealtnäha hullunud peategelast, kes meenutab vaevalt endist uhket, sihikindlat maadeavastajat. Kõlama jääb küsimus: kas on õige jahtida kuulsust kaugeilt mailt või tuleks leida rohkem aega kodu ja lähedaste jaoks?

Pärast pausi saali naastes ripuvad laes tohutud tahumatud näod. Gulliver on sattunud Brobdingnagi, hiiglaste saarele. Siin valitseb groteskne liikumine ja sünge toon, sest seekord naerdakse Gulliveri üle. Järsku paistab nukuks kahanenud peategelasele iga väike konflikt mitmekordselt õudsem. Gulliveri vestluses kuningaga kostuvad väljendid „humanism“ ja „demokraatia“, kuid sõjahimulistele hiiglastele jäävad need võõraks. Kuigi nimitegelasel on raske end hiiglaste seas kehtestada, õnnestub tal korda saata katastroofiliste tagajärgedega tegu. Alles siis hääbuvad väikese mehe suured ambitsioonid, aga see ei ole halb, pakub lavastaja Taavi Tõnisson: vahel peabki olema väike ja leppima sellega, mis juba olemas.

„Gulliveri reise“ tuleks vaatama minna kogu perega. Isegi kui lapsesilm ei taba lugu läbivat satiirilist alatooni, on lavastus nooremate jaoks naerutav, kaasakiskuv visuaalne elamus. Ehk naeravad suuremad vaatajad kohati isegi valjemini, ohates teisalt sügavamalt.

Pildil Hiiglaste kuninganna (Lee Trei) ja Õuenarr (Hans Kristian Õis).
Foto autor Siim Vahur.