Varraku kirjastus korraldab umbes-täpselt kord kuus Facebooki vahendusel virtuaalset raamatuklubi, kus arutletakse erinevate põnevate eesti keeles ilmunud teoste üle. Meie valime nendest aruteludest välja mõningad mõtted ning jagame neid teiega. Seekord oli arutluse all David Messeri romaan „Sigmund”.

Romaan räägib Sigmund Freudist, kes on vana mehena sattunud tänapäeva Londonisse. Tuleb välja, et psühhoanalüüsi teooria rajajana tuntud Freud suri 13 päeva varem, kui saatus talle elupäevi määranud oli, ja nii peab ta nüüd inkarneeruma nüüdisaega, et ettenähtud päevad ikkagi ära elada. Noore Londoni psühhiaatri abiga püüab ta leida vastused küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Koos veedetud päevadel juhtub nii mõndagi ootamatut, mis aitab valgustada seni varjatud tahke Freudi elust, annab aimu tema iseloomust ja tööst ning paljastab isiklikke saladusi.

Rabarberibulvari nime all mõtteid avaldav kirjandushuviline kirjutas raamatust nõnda:

„Raamat oli meelelahutuslik, humoorikas, ladus. Teatud teemad – freudistlik psühhoanalüüs nende hulgas – ei lähe vist iial moest. Ammutatakse igasse kunstikeelde, vormitakse ja mugandatakse. Freud auahne ja edeva mehena sai tegelikult seda, mida tahtis. Ja ta ei tahtnudki vähemat kui surematust. Kuna „Sigmund” oli siiski lihtsasti jälgitav ning minu jaoks keerukamaid metafüüsilisi ega abstraktseid küsimusi ei tekitanud, uurin ma – kui juba võimalus välja pakuti –, kui kaua läks raamatu tekitamisega aega ning milline oli autori kirjutamise köögipool.”

Hyperebaaktiivne tegelane arvas:

„Freudi töödega ma enne lugemist tuttav polnud. Romaan andis veidi aimu, nagu tagakaanel lubatud, ning tekitas huvi lähemalt uurida. Kirjeldused ning seletused psühhoanalüüsist olid selles teoses minu jaoks piisavalt arusaadavad ning ei läinud liialt süvitsi.
Lugejana köitis mind siiski rohkem ilukirjanduslik pool. Oli palju muigele ajavaid kohti, eelkõige siis vestlus narkodiileriga. Oleksin tahtnud isegi rohkem võrdlusi ning emotsioone Sigmundi poolt. Näiteks tehnika areng ei tundunud teda eriti köitvat.
„Sigmund” lõppes väga järsult, peale viimase lehekülje pööramist küsisin endalt: „ja ongi kõik?”, sest ootasin veel midagi. Jäi selgusetuks, mida Freud oma 13 päevaga saavutas.”

Bukahooliku märkmed sisaldasid aga järgmist:

„Raamatu käivitab väga huvitav idee, et inimesele on antud teatud eluaeg ja selle iseseisev muutmine võib kaasa tuua tagajärjed. Praegusel juhul sattus Freud uuesti maailma, kuna ta lõpetas oma elupäevad ise enne ettenähtud aega.
Freud ei ole eriti imestunud sellest kõigest uuest, mida ta näeb. Oleksin arvanud, et 75 aasta jooksul on maailm nii palju muutunud, et väheke rohkem imestust tekitada. See võib tulla peategelase isikust, keda ongi väga raske enam millegagi üllatada, või siis ei ole autor sellele liiga palju tähelepanu pööranud.
Et kriitiline pool kohe ära öelda, siis on raamatu nõrkuseks dialoogid. Keegi ei räägi niimoodi, isegi kui tegemist on psühhoanalüütikutega! Pigem on tegemist kirjalike traktaatidega, mis dialoogide nime all raamatusse pugenud.
Minusugusele lugejale, kes Freudist ega psühhoanalüüsist kuigi palju ei tea (aga pärast teose lugemist teab juba kõvasti rohkem!), jäi tegelikult põhiidee natuke hämaraks – mida ta siis ikkagi leidis? Kas tema tagasitulek tasus ära?”

Marju Sepp kirjutas:

“Midagi erilist ma selles raamatus ei leidnud. Iseenesest oli see ladus lugemine, kuigi psühhoanalüüsi ja Freudi teooriaid käsitlevad kohad olid veidi raskesti jälgitavad. Seda viimast ilmselt siiski seetõttu, et Freudi teooria ei kõneta mind. Pigem tekkis lugemiselamus kahe ajastu omavahelisest võrdlusest ja sellest kuipalju on maailm ja arusaamised asjadest muutunud. Näitena saab siin tuua lood kohtumisest narkodiileriga või Freudi seiklused sekspoes või jutustus sõdurielust. Kokkuvõttes siiski nendin, et minu jaoks jäi raamatus käsitletavad teemad ja teooriad kaugeks ja arusaamatuks.

Lisan siinkohal juurde, et mulle meeldis ka loo mõte, et minevikust korraks taassündinud Freudile anti võimalus ellu viia oma ära jäänud tegemisi ning jälgida distantsilt maailma muutumist. Kui iga inimene mõtleks korraks ja küsiks endalt, et mis ta unistusest ja tegemistest jääb tegemata kui ta aeg peatub? Mida teeks teisiti või mida üldse veel teeks või jätaks tegemata kui antaks lisavõimalus täiendava 13 päeva näol?”

Järgmistest aruteludest anname teile aegsasti teada kultuur.info Facebookis ja loosime kindlasti välja ka mõned arutlusele tulevad raamatud.