Giuseppe Verdi ooper “La Traviata” kolmes vaatuses.
Korraldaja: Rahvusooper Estonia.
Dirigendid: Vello Pähn, Eri Klas, Arvo Volmer, Jüri Alperten, Risto Joost.
Lavastaja: Neeme Kuningas.
Kunstnik: Anna Kontek (Soome).
Valguskunstnik: Esko Suhonen (Soome).
Kuidas läheneda teosele, mis loodi aastal 1853 ja mida on etendatud lugematu arv kordi? Kas lasta mõtted vabaks ja süveneda muusikasse, nagu see kohale jõuab, või siis viia end looga eelnevalt kurssi ja rohkem detailidele keskenduda – lavastuslikele otsustele, tõlgendusele jne?
Asetagem end esimesele rõdule vaatega orkestrile. Vaataja näeb ja tunneb helikompositsiooni südametukseid, umbes viiskümmend muusikut pingutab, et emotsioonidele järele jõuda: esialgu viiulid, seejärel puhkpillid, kõiki rütmistamas löökriistad. Kulissid tõmmatakse eest. Violetta, armastatud kurtisaan valges kleidis, hõljub peoliste vahel ringi, ohjates oma väikest seltskonda nagu tõeline isand.
Kristel Pärtna teeb Violettana hiilgava soorituse – et kogu seda suurt tunnetepaletti edasi anda, on vaja hääle ja liigutuste täiuslikku valdamist. Kristel Pärtna pingutus on imetlusväärne ning tema abiga õnnestuvad muusika ja lavastus veatult. Kui Alfredo esimest korda armastust avaldab, hingestab see viiuleid nii, et noodid ise paistavad olevat lootusetult armunud. Kui leidub inimesi, kes pole Verdi muusikat kuulnud, siis pole nad ka kunagi ilmselt kinos käinud, kuna helilooja armastatud meloodiad on saatnud mitut eepilist filmi nagu „The Godfather“, „La Luna“, „Pretty Woman“, „Match Point“ jne. Laval aset leidev muusika ja tegevuse sulandumine, selle realistlikkus kannab vaataja õigesse kohta, ent mis koht see õigupoolest ongi?
„Oh, armastus – universumi jumalik olemus.“ Violetta avastab armastuse tähenduse esimeses vaatuses. Ta peab valima oma glamuurse elu ja vasttärganud armastuse vahel Alfredo vastu. Vaataja naudib romantikas kümblemist, ent õnn ei saabu kunagi üksinda. Tunded – elevus, kirg, melanhoolia – on selle Verdi kõige kuulsama ooperi peategelased. Kui Violetta saabub Flora juurde, seljas must kleit, mõistab vaataja, et asub nüüd tumedamas maailmas, keset draamat. Matadoori tantsus võib näha sürrealistlikku kujundit: võlts-Minotaurosed tantsivad käsikäes rikaste kodanlastest naistega väga aeglases, hüpnootilises rütmis. Verdi – ja ka selle lavastuse – haardeulatus on tõepoolest lai.
Enne tükki vaatama minemist valmistasin end ette, lugedes autori ja teose kohta; uurisin ka, milles õigupoolest seisneb ooperivorm. Püüdsin leida võrdlusaluseid, ent siiski õnnestus etendusel minus külmajudinaid tekitada. On hea meel, et sain heita pilgu minu jaoks tundmata valdkonda. On ju kõige selle – kultuurisündmuste külastamise – eesmärk silmaringi avardada ning püüda vaadata sinna, kuhu pilk pole harjunud sattuma.
