Rakvere teatris mängitakse 80. hooajal sama tükki, mida mängiti ka siis, kui teater oli poole noorem ehk tähistas oma 40. sünnipäeva. “Onu Vanja” esmakordsest lavastamisest möödub tänavu aga juba 120 aastat.

Nagu Tšehhovi näidendid ikka, räägib see kibestunud ja lootuseta inimestest. Näidendi kahes vaatuses saame heita pilgu Venemaa tollase maa-aadli ellu. Vanaldane professor Serebrjakov (Toomas Suuman) viibib koos oma uue kena abikaasaga (Ülle Lichtfeldt) esimesele naisele kuulunud maamõisas, kus pöörab kogu mõisaelu pea peale. Professor, enesekeskne ja edev vanamees, ei pea kinni söögiaegadest, teeb öösiti tööd ja nõuab teistelt mõisaelanikelt tähelepanu justkui väike laps. Maale ajas teda rahapuudus ning nüüd peavad teised tema halva tuju ja rahuldamata ambitsioonide tõttu kannatama.

Professori suurilmadaamist abikaasa Jelena Andrejevna paneb endasse armuma kõik ümbritsevad härrasmehed, teiste hulgas ka Ivani (Hannes Kaljujärv), kes ei hoia vaka all oma kriitikat professori ja tema teadustöö suhtes: professor kirjutavat juba aastaid seda, mida targad ammu teavad ja mis lolle ei huvita.

Ivani kibedus lõikab vaatajat valusalt. Töö hoiab Ivani ja professori tütart Sonjat (Jaune Kimmel) elus, igapäevased askeldused ei anna aega muule mõelda – töö on elamata elu aseaine. Sonja usub, et kui terve elu kannatada, siis jumal andestab ning teises elus saab end viimaks välja puhata. Ivani aga ajab selline ebaõiglus jooma.

Kavalehel kirjutatakse: “Tšehhovil on õnnestunud ära tabada uus psüühiline laad, taju inimese enesetundes. See on lõhestatud, palavikuliselt kõikuva argipäevatundega inimene, kes tajub vähemalt kord nädalas, kuidas ta tegeleb päevast päeva sellega, mida ta ei tahaks, samal ajal kui kõik see, mis on tähtsam ja olulisem, on tegemata.”¹ Nii on onu Vanja ja Sonja tantsinud professori pilli järgi, aidanud kaasa tema karjäärile ja elule ning saatnud kõik mõisa tulud talle. Nende endi elud on aga justkui ooterežiimil – neil ei ole suuremat eesmärki ja on vähe lootust praegusest elust kuidagi välja pääseda.

Näidendi lõpus tekib küll võimalus, et see staatiline suluseis lõhutakse (professor otsustab mõisa maha müüa), aga lõpuks jääb kõik siiski endiseks. Professor lahkub abikaasaga suurlinna, mõisas suunduvad kõik oma igapäevaste toimingute juurde.

Etenduses joonistub välja huvitav võõrasema-kasutütre liin ning kaunis on Sonja (vastamata) armastus maa-arsti Astrovi (Velvo Väli) vastu. Lavastuses on ka koomilisi nüansse – kohaliku maakaardi uurimise stseen, pugejaliku ja lihtsameelse Telegini (Tarmo Tagamets) ütlused. Etenduses toimuvale moodustavad kindlama ja staatilisema raami vanad naised – Ivani ema ja Sonja vanaema Maria Vassiljevna (Laura Baumverk) ning teenijanna Marina (Helgi Annast).

40. aastat tagasi Rakveres lavastatud “Onu Vanja” on järelvaadatav ka ERR-i lehel.² Selles mängisid muide ka Helgi Annast ja Laura Baumverk (tol korral küll teisi rolle). Seega tekib hea võimalus minna teatrisse ja võrrelda nähtud etendust 40 aasta tagusega.

¹ Reet Neimari Ööülikooli loengute põhjal.
² https://arhiiv.err.ee/seeria/onu-vanja/

Fotod: Alan Proosa

Esietendus 4. oktoobril 2019 Rakvere Teatri suures saalis.