Nii võiks väita asjasse süvenemata, pelgalt etenduste lühikokkuvõtet lugenuna. “Loojanguekspress” on lugu mehest, kes otsustab hüpata rongi ette, ja teisest mehest, kes otsustab tema elu päästa. “Miks Jeppe joob?” oleks justkui pealkirjast juba selge, et juttu tuleb joodikust.

Kas jumal on olemas?

Cormac McCarthy näidend “Loojanguekspress” (lavastaja Peeter Raudsepp) on lugu maailmavaadetest ja valikutest. Näidendit mängitakse Rakvere äärelinna raudteegetos. Varakult kohale jõudnud saavad kuulata helinäitust (Triinu Sikk). Jutt käib väga isiklikel teemadel ning rääkijateks on erineva elukogemuse ja taustaga Virumaa inimesed – inimesed nagu meie. Teatripaiga ümbruses on täitsa mõnus ringi lonkida ja lasta näitusel end näidendi jaoks peenhäälestada.

Must ja Valge

Laval on Must ja Valge (Toomas Suuman, Tarmo Tagamets) – endine vang, kes on leidnud jumala, ning professor, kes on kaotanud usu maailma ja tulevikku ning otsustanud elust lahkuda. Nad peavad oma vaadete kaitsmiseks pingelist duelli. Nagu males, nii ei tea ka siin, kumb võidab. Laval toimuv meenutab toolide mängu – kes saab istuma ja kes jääb ilma toolita? Dialoog on meisterlik ja köitev, täis ootamatusi. Kas inimesel on õigus sekkuda teise saatusesse? Aga õigus ennast tappa? Jumal on enesetappude vastu, aga kui siin maailmas olemine on muutunud väljakannatamatuks?

See tükk kõnetab meie hinge salasoppe ja paneb mõtlema eksistentsiaalsetele küsimustele, mis iga päev meile pähe ei tule. Kaasahaarav lugu, kus pole kindel, kas must on must või hoopis valge, ja kus kuni lõpuni ei tea, kes jääb ikkagi peale.

Vaatajalt nõuab tükk parasjagu pingelist kaasamõtlemist – see pole mingi kerge suvejant õitsvate kirsipuude all. Keskendumisele ei aita kaasa ka sääsed, kes on lennanud maitsva õhtusöögi ootuses hoone seintes olevatest pragudest niiskesse ruumi vaatajaid kimbutama. See tükk kõnetab meie hinge salasoppe ja paneb mõtlema eksistentsiaalsetele küsimustele, mis iga päev meile pähe ei tule. Kaasahaarav lugu, kus pole kindel, kas must on must või hoopis valge, ja kus kuni lõpuni ei tea, kes jääb ikkagi peale.

Miks sina jood?

Nii küsib sisseastujatelt suur tahvel Kolga rahvamaja fuajees enne etenduse “Miks Jeppe joob?” algust. Igaüks võib sinna kriidiga oma joomise põhjuse märkida. Mõned põhjused on naljakad, teised jälle kurvad. Igaühel on oma põhjus ja seda ei pruugi ju tingimata avaldada. Jeppe (Eduard Salmistu)  joob, sest ta on vaene, naine peksab ja elu on lootusetu. Mis juhtuks siis, kui tema elu muutuks nagu muinasjutus? Kas tõesti parandab joodikut ainult haud?

Etenduse vaatamisel tundub pisut ootamatu, et näidendi kirjutas Ludvig Holberg juba 1722. aastal. Teemad on selgelt tänapäevased. Lavastaja Hendrik Toompere on tõmmanud paralleele Markii de Sade’iga – lavastuses tehakse inimestega eksperimente. Selge paralleel on ka kaasajaga – näidend arutleb selle üle, kuidas inimestele antud võim neid muudab. Püütakse ju kramplikult unustada seda, kust on tuldud, lõigata end lahti oma minevikust, aga minevik (ja pahe) tuleb sinuga igale poole ikkagi kaasa. Võim muudab – see paneb kaasinimesi alandama ja tegema üsna ootamatuid asju. Loo moraal võiks seega olla: ära anna võimu igale matsile! Võim eeldab vastutustunnet, tarkust ja tasakaalukust, see on tegelikult raske koorem.

Võim muudab – see paneb kaasinimesi alandama ja tegema üsna ootamatuid asju. Loo moraal võiks seega olla: ära anna võimu igale matsile! Võim eeldab vastutustunnet, tarkust ja tasakaalukust.

Lavakujunduse teisaldatav kuusepadrik, sulevoodi ja kiiksuga baroksed-tänapäevased kostüümid (kunstnik Pille Jänes), mis kõik kokku loob laval erinevaid allusioone, on klass omaette. Sümboolne on, et tegevus toimub kahel eri tasandil. Järjekordselt jättis väga hea mulje etenduse kavaleht – hea kujundusega, informatiivne, huvitav ja hariv lugeda.

Toitu intellektuaalseteks suvemõtisklusteks

Rakvere teatri juunikuu suveetendused müüdi üsna ruttu välja, aga kui laulupidu on möödas, siis vahest jõuate augustikuus minna Rakvere suvetükke vaatama. Kui ei, siis jääb vaid loota, et ehk mängitakse neid ka järgmisel aastal. Rakvere teater on toonud välja korraliku kahurväe ja teinud sellega võimsaid pauke suvisel teatrimaastikul.

Fotod: Alan Proosa, Peeter Rästas