Oleme lugenud “Harry Potterit” ja murdnud pead selle üle, kas võluvõimed ja teispoolsus on olemas. Meie enda rahvapärimuses on palju salapärast. Noortekirjanik Reeli Reinaus, kes on õppinud teoloogiat ja folkloori, on kirjutanud etnopõneviku, kus igapäevaelu – armumised, kool, sõbrad ja bänd – seguneb vanade legendide ja needustega. Neli keskkooliõpilast satuvad vanasse veskisse, misjärel hakkab juhtuma salapäraseid asju. Kes on kõiges süüdi ja kuidas ammustest koledatest sündmustest üle saada?
Raamatust lavastuseks
Kuna “Verikambi” ilmus kõigepealt raamatuna, siis tuli lavastaja Jaanika Juhansonil ette võtta raske töö selle lavale kohandamiseks. Etendus oleks minu meelest võinud olla veidike lühem, kohati oli keeruline (kontsentreeritud infohulga tõttu) laval toimuvat mõista – kaasa ei aidanud ilmselt ka see, et ma ei olnud raamatut lugenud. Seetõttu jäi vastamata küsimus, miks needus ikkagi ühelt perelt teisele üle kandus. Peale selle leidus etenduses veel seiku, mis jäid pisut arusaamatuks. Raamatut lugedes saab ju alati tagasi minna ja segase koha uuesti üle lugeda, etendusel tuleb olla lihtsalt tähelepanelik.
Tugevad näitlejad ja leidlik lavakujundus
Mängisid noored näitlejad – pooled koduteatrist, pooled olid “laenatud” – Liisu Krass, Märten Matsu, Laura Niils, Imre Õunapuu, Mihkel Kallaste, Kristian Põldma, Grete Jürgenson ja Madis Mäeorg. Oma tegelaskujudest olid nad peaaegu poole vanemad, kuid said teismeliste kujutamisega suurepäraselt hakkama. Nende mängus oli palju rõõmu ja elevust, puhast ja ehedat mängulusti. Vaatajal oli kerge nendega samastuda. Kavaraamatus on kirjas ka näitlejate tegelik vanus, mida enamiku puhul ei tahaks küll uskuda! Ka lavakujundusele (Johannes Valdma) tuleb teha komplimente. See oli meeldivalt askeetlik, samas kasutati laval olnud toolilaadseid esemeid leidlikult ära – need muutusid näitlejate käes sülearvutiks, paadiks ja veel mitmeks vajalikuks asjaks. See virgutas kujutlusvõimet.
Kas see tükk pole mitte liiga õudne? Ja kas pärast ikka magada saab? Olin pettunud, sest kollid ja veskitondid olid etenduses vaid passiivsed taustakujud ja hirmutasid üsna vähe. Sündmusteahelas oli “jäme ots” ikka noorte käes.
Esiplaanil noorte suhted
Kas see tükk pole mitte liiga õudne? Ja kas pärast ikka magada saab? Olin pettunud, sest kollid ja veskitondid olid etenduses vaid passiivsed taustakujud ja hirmutasid üsna vähe. Sündmusteahelas oli “jäme ots” ikka noorte käes. Põhirõhk oli nende sõprusel ja suhetel omavanustega, esimesel armastusel ja seksil. Tükis jäi kõlama üleskutse kasutada alati kondoomi, mis on ju tegelikult väga õige ja tänuväärne. Aga õudust ja närvikõdi oli justkui vähevõitu. Ka võtmeinfoga roll, armas memmeke Salme (Helgi Annast), kes oli tähtsaks ühenduslüliks eri ajastutel toimunu-toimuva vahel, tundus sündmuste valgel veidi lahja ja initsiatiivitu.
Kavalehest ajakiri
Väga leidlik on etenduse kavaleht! See on ühtlasi noorteajakiri, kus lisaks infole trupi kohta leiab vaataja testi (“Milline mütoloogiline tegelane sa oled?”), toiduretsepti (“Vanaema Salme kaneelisaiad”), noorteluulet, artikleid raamatu- ja matkasoovitustega ning palju muud huvitavat. Tähelepanu! Ajakirja keskel on ka “poistebändi” poster, mille etenduse fännid saavad endale magamistoa seinale riputada.
Noortepõneviku “Verikambi” esietendus Rakvere teatris 21. veebruaril.
