„Kaks tosinat tulipunast roosi“ on kerge ja elegantne salongikomöödia selle sõna parimas tähenduses.
Naine (Silja Miks) ja Mees (Eduard Salmistu) on argipäevast natuke väsinud, nad tahaksid elada läbi midagi erutavat. Abielu lõhkumisest on asi ehk veel kaugel, kuid on silmaga näha, et kooselu vajaks pisut värskendust. Naine otsustab sõbrannaga puhkama sõita, Mehele aga mängib saatus võimaluse avaldada lugupidamist ühele peenele daamile. Aga Saatus tahab teistmoodi ning asjad hakkavad hargnema omasoodu. Pinget ja naeru jagub teatrisaali üle kahe tunni. Lõpp on oodatav, aga pisut ka üllatav ning väga soe ja südamlik.
Lavastaja Giorgio Bongiovanni ja kunstnik Maria Carla Ricotti on tipptegijad Itaaliast, seega pole ka ime, et tulemus on elegantne ja särav. Lavakujundus loob mõnusa ja samas leidliku aegruumi (vintage-esemed, läbipaistvad seinad), kus tegevus hargnema hakkab. Eesti näitlejad ei jää elegantsilt ega temperamendilt itaallastele alla, tempo on lõunamaine, miimika ja žestid on naksakad. Usutavalt ja peenelt mängitud lugu. Groteski lisavad tükile pidevalt matsutav teenijanna (Liisa Aibel), kellele kõik hetkeemotsioonid selgelt näkku kirjutatud, ning lihtsameelne poissmees-peresõber (Margus Groznõi) oma kentsakate kivinenud harjumuste ja pikkade juhtmetega.
Millest see 1930. aastatel kirjutatud tükk tänapäeva inimestele räägib? Mind pani see mõtlema sellele, et elu on vahepeal kõvasti edenenud, aga inimloomus pole pea sajandi jooksul sugugi muutunud. Naised armastavad endiselt lilli ja ilusaid sõnu, inimesed on endiselt jonnakad ja tõrksad oma vigu tunnistama. Põhjustame iseendile ja lähedastele kannatusi oma eneseuhkuse ja valehäbi tõttu. Vahel on nii raske oma eksimust tunnistada ja andeks paluda. Paralleele võib vabalt tõmmata siin kasvõi päevapoliitikaga …
Tükk viis mõtted ka eestlaste kasinale lillekinkimiskultuurile. Lilled on kallid ja neid saab vaid jaopärast. Mehi lillekimpudega võib linnas näha vaid naistepäeval. Vast ärgitab see näidend kinkima rohkem lilli. Ehk jäävad siis paljud suhteprobleemidki olemata? Lille võib siin võtta kui sümbolit – selleks võib olla kinopilet, romantiline õhtusöök, spaa-pakett või mida iganes. Laskem oma fantaasial lennata ning olgem koos õnnelikud!
Armastuse jõud on tugev! Naine võib endiselt armuda paljasse sõnasse, armastuse ideesse. Kui kolmekümnendatel aastatel kirjutati romantilisi kirjakesi, siis tänapäeval on armupetturid kolinud internetti. Õngevõetud naised on nõus armastuse idee nimel kõike ohverdama, teadmata isegi, kas kaunite sõnade taga peituv isik (USA sõjaväelane Nigeerias, Briti ärimees Bangkokis) on ikka tõeline. Iga nädal tuleb mõni netipettus päevavalgele ja kui palju on veel neid, kes häbenevad oma kergeusklikkust ning sellest mitte kunagi ei räägi. Armastus pole ju kuhugi kadunud, aga selle valel kanaliseerimisel võib haiget saada.
Rakverre läheb veel üks kompliment – taaskord üllatati teatripublikut leidliku kavaga. Rooma linna kirjamargiga ümbrikus oli lisaks kavalehele veel peotäis kaardikesi tulipunaste rooside ja vahvate salmikestega vanaemade-aegsest salmikust. Sellise kaardikesega võiks üllatada armsamat, aga miks mitte ka sõpra või head kolleegi.
Lisainfot tarbijale: tükk on mõnusalt kerge ega nõua erilist pingutust kaasa mõtlemisel. Ei sisalda modernseid (kuuse)installatsioone, vihjeid seksuaalvähemustele, mudas aelemist ega muud šokeerivat ega tänapäevast, seega peaks sobima vaatamiseks ka konservatiivsematele teatrikülastajatele.
Foto: Gabriela Liivamägi
