Põlisest kaarnakivist liitreaalsuseni, kas see võiks olla sõnapaar, mis meie rahva lugu ühendab? Reis tulevikku Von Krahli teatri “pardal” just sellise – arhailist ja sünteetilist kogemust ühendava Nokia – Eestile välja pakubki. Ehkki tulevikumüsteerium “Jaik” on rännak baitide, bug’ide ja hologrammide reaalsusesse, on tegu veel eluvormiga, millest pole kadunud ei riitused, šamaanid ega ka ootus spirituaalsele ja ühtsemale ühiskonnale.

Laval me näitlejaid ei näe ja võiks arvata, et reis kestusega 5 tundi tundub videoprojekti kohta liiga pikk aeg. Ent “Jaik” on suures osas seda siiski väärt, sest teos, mille keskmes on kontseptuaalselt Von Krahl kui teater – siis veel inimkonna tulevik ja armastuse võimalikkus tehnilise inkarnatsiooni ajastul – teevad selle Eesti teatriväljal enneolematuks. Nagu Von Krahl seda ka on.

Eks on paratamatult nii, et kui masinate maailmas ja koodide keeles ei orienteeru, siis oled teatud kontekstides ajast “maas”. Kui mõelda Eesti teatrile, siis on just Krahli trupp see, kes on tuleviku utoopiate ja düstoopiate teemadel lipulaeva vedanud. Olgu selleks “The End”, “Gilgameš ehk igaviku nupp”, “Simulaakrum”, “Solarise needus” või mõni muu – igal aastal on mängukavas vähemalt üks lavastus, mis spekuleerib tulevikutehnoloogiatest ja inimkonna saamatusest tingitud maailmalõpu või uue alguse üle. Ka “Jaik” ei ole pettumus, samas pole see nende kõrgeim lend, millekohaseid ootusi on eepose-formaat takka kütnud.

“Jaiki” probleemipüstitus on ulmeklassika: kas inimeste loodud virtuaalsed keskkonnad ja programmid hakkavad meiega manipuleerima, allutades liha ja vere lõpuks tehisintellekti kontrollile, või võimaldab see jõuda hoopis vabaduse ja võrdsuseni? Tüüpilise idee teeb omanäolisemaks selle sidumine e-Eesti projektiga. Krahli nägemuses on Eesti 2043. aastaks pilveriik, mis on vallutanud Maa. Võib ka uskuda, et “Jaiki” kirjutamist kannustasid küsimused ID-kaardi turvalisuse ja e-kodanike usaldusväärsuse kohta, mis kerkisid tugevamalt esile 2017. ja 2018. aastal seoses turvariskiga ning e-kodanike libajuhtumitega. Oligi aeg, et eesti kunstiväli astuks e-riigi teemadega konkreetsemasse suhtlusesse.

Elu JAIK-i (IT ettevõte) ühiskonnas on majanduslikult edukas, aga õnneks või kahjuks on see viimas inimkonda kapitalismi seisukohast ülima kurbuse kogemiseni, mida põhjustab ihade puudumine, kui parafraseerida vasakpoolset filosoofi Slavoj Žižekit. JAIK-i kui e-utoopia hüüdlause “Vali oma maailm!” just säärasele võimalikkusele viitabki. See on lähenemine kapitalismi lõpp-punktile. Ihad on ihaletud ja nüüd kukutakse iseenda simulaakrumi lõksu. Uue tehnoloogia abil võid sa olla ükskõik kes. See intriig põimitakse ka stsenaariumisse, sest kerkib küsimus: mis on siis inimene kui ta ei ihka ega armasta?

Sellega tuleb meelde vaimukas seik, kui Taavi Eelmaa tegelaskuju satub sõbraga kokku KuKu klubi ees, mis, ennäe imet, tänu Mihkel Muti ajalukku kirjutamisele, on ka endale tulevikus koha leidnud. Keegi, isegi mitte Eelmaa karakteri sõber, ei tunne tema avataris ära staari, kelleks too on kehastunud, aga õieti pole ka vahet, sest peaaegu kõik on otsustanud olla keegi teine. See on ajalootu olek, kus minevik ja kellegi erakordsed tegemised ei huvita enam kedagi (peale JAIK-i peakontori võib-olla). Seega saab JAIK-i kummalises maailmas toimuvate juhtumiste üle korralikult naerda, isegi kui programmeerimise teemadest midagi ei jaga.

IT megaprojekti juhivad justkui Eesti parimad pojad ja tütred, helged pead ja visionäärid, kes oma egode tõttu – ilmselt kergelt ka rahvuslike ja muude stereotüüpide ilmestamiseks – omavahel eriti hästi läbi ei saa. Nende taga hõõgub rõõsalt Von Krahli näitlejate vaimustav raudvara. Viited teatri varasematele tegemistele ja inside joke‘id võimendavad elamust veelgi. Kuigi mõned tegelased on stsenaariumi kirjutatud liiga karikatuursetena ning mõjuvad kohati üle võlli, siis paneb selle unustama sünkroonsus, mida Krahli põhinäitlejad koos mõne tabava lisandusega (nagu Raivo E. Tamm) järgivad. Eriti vahva on vaadata näiteks Erki Lauri, Tiina Tauraitet või Taavi Eelmaad, kellest lavalauad ja ekraanid on puudust tundnud, sest olgu optimistidega kuidas on, tuule vaibumine kahe tugeva identiteediga avangardteatri – NO99 ja Von Krahli – purjedes ning julgemate teatrieksperimentide tegemine projektipõhiselt, on hakanud juba tunda andma.

“Jaik” on gesamtkunstwerk. Vaheaegadel majas liikudes on näha, et “Jaiki” mõtteid on teatris mitu aastat veeretanud ja see on veerenud ka üle teatrimaja läve (eelmisel aastal toimus tulevikuteemaline loengusari). Kogu teater ja ka Rataskaevu tänav osaleb eepose kontseptsioonis, enamasti video taustakeskkonnana. Ühest küljest toetab tuttavate teatriruumide ja varasemate lavastuste butafooria kasutamine ideelist tervikut – eriti arvestades asjaolu, et see lavastus on sellisel kujul Von Krahli viimane. Teisalt aga toob see lahendus produktsiooni ebaühtlust ja kodukootuse muljet. Iseenesest on “puhtas kunstis”, nagu Krahl end ka kutsub, low budget videod pigem reegel kui erand ja see ongi tuus. Ent millegipärast häiris “Jaikis” esteetilise terviku puudumine. Kohati võimendati mõnusalt green screen‘ide kasutamist ja tinglikkust, siis aga hakati teatrikujunduse elementidega mingit usutavat tulevikuruumi kujutama. Jäi mulje, et teos väärinuks kas kujundlikku ja teatrikeskset või veenvat ja videokeskset lähenemist.

Dialoog on enamjaolt hea ja kandnuks funk’i telesarja mõõdu välja küll (EV100 sarjakonkursil osalenud “Jaik” jäi teiseks, võitis “Pank”). Mõned süžeekäigud tundusid siiski ebavajalikud ja fraasid väljaimetud või magedad. Parimad killud, mis ilmnesid arthouse eepose viimastes vaatustes, veensid aga siiski lõplikult, et Krahli triksterlik ning intelligentne nägu ja tegu on endised.

Ja nagu Krahlile kombeks, ei lammutata vaataja ees lahti kogu tema mina- ja maailmapilt, vaid aset leiab ka taasloome. Mõni varasem lavastus on lõpetatud lõkkega, teine ekraanide meditatiivse särinaga ja ka seekordne finissage oli üdini krahlilik. Taotlus saavutada teatav spirituaalne teadvusseisund ja pretensioonitu kohalolu, mis ei tao mingi moraalse käitumise haamriga, on alati teatri ajulainetes võnkunud.

Katse panna meid küsima teistsuguse maailmatunnetuse ja mõtestamise järele, on “Jaiki” põhitaotlus. Kas inimkond peab minema loodusest võimalikult kaugele, mõistmaks, et “mitmiktaju”, loovus ja vaimne kohalolu on meie pärisosad? Seda küsimust saab avada vaid katsetades. See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks EV100 sarjaprojekti võitis “Pank” ja mitte eksperimentaalne “Jaik”.

Igatahes soovitan sellest katsetusest osa saada ja seda mitte mingilt miniekraanilt kuskil “enda valitud” maailmas, vaid koos teiste vapratega Von Krahli teatri viimasel lennul kosmosesse.