Värsket Ojasoo ja Semperi lavastust mängitakse, nagu reklaamplakatid ka lubavad, pahkluuni poris. Mis vahe üldse on poril, mudal ja sopal? Ma vist ei teagi. Kõik nad on tumedad, ebameeldivad, määrivad kartulivõtul kummikuid ega seondu millegi helgega.
On harjumatu minna vaatama etendust, mille kohta eelnevalt kuuled sõpradelt vaid negatiivset. Ei, nad polnud seda „poris püherdamise tükki” – nagu üks sõber seda nimetas – isiklikult näinud, kuid olid sellest kuulnud. Ja küllap kuuldust mõne jaoks piisabki, et asjast objektiivne arvamus kujundada.. Oma silm ei ole kuningas.
Etenduse „Kõnts” pealkirjavalik järgib edukalt klikimeedia põhimõtet: miski ei tekita suuremat huvi kui negatiivne (ala)toon. Mustust, räppa ja saasta sisaldav pealkiri koos linnapildis eksponeeritud sopapiltidega – kõige otsesemas mõttes – ei luba vaatajatel hetkekski eeldada, et nad lähevad teatrisse vaatama valgust, soojust ja sära.
Kui palju Eesti ühiskonnas – meie ümber ja keskel – üldse praegu leidub seda valgust ja soojust? NO99 kirjutab etenduse tutvustuses: „Inimeseks sündimine on argine. Inimeseks jäämine on kangelastegu.” „Kõntsa” esimese veerandtunni täitis kehakeelega edasiantav pahatahtlikkus, kurjus ja ebainimlikkus. Ei saa väita, et Eesti ühiskonnas valitseksid hetkel üdini teised tuuled. Kui abivajajad tembeldatakse kurjuse käsilasteks ning erineva nahavärvi ja emakeelega elanikud muutuvad üleöö suurimaks ohuks eestluse püsimajäämisele, tundub, et hirm teistsuguse ees on halvanud inimlikkuse. Ka Ojasoo ise tõdeb 31. oktoobri Eesti Päevalehele antud intervjuus, et erinevus Eestis ei ole aktsepteeritav: „Me inimeste sees on mingi imelik uss, mis ütleb, et ära lase kellelgi liiga palju erineda, liiga kõrgele ronida.”
Sellest kahetunnisest, ohtra lavalise liikumise ja üsna napi dialoogiga etendusest võis otsida – ja soovi korral ka leida – palju allteksti. „Kõntsa” võiks nimetada visuaal-rütmiliseks elamuseks, mis sõltub vaataja enda piiridest, piiratusest või piiritusest. Igasuguse kunsti puhul sõltub elamus vaatajast ja vaadatavast, kogemusest ja maitsest. Piirid, mis head halvast ja õiget valest eristavad, on igaühel erinevad. Mis ühes tekitab tülgastust, ei tekita teises seda teps mitte. Me ise loome piire ja lõhume neid, kui vaid tahame ja oskame. Kui näiteks laval ringi kargav paljas mees tekitab vaatajas ebamugavustunnet, on see ju tegelikult hea võimalus endalt küsida: aga miks see mind häirib? Mina salamisi rõõmustasin, kuna lavapilti oli tavapärase palja naisekeha kõrvale toodud ka mees. Samas pole ma kindel, kas Marika Vaariku „paljakskoorimine” selles etenduses oli põhjendatud. Sealt jooksis vist minu piir.
Trupi lavaline liikumine oli, nagu NO99-s tihtipeale, aukartustäratavalt tihe ja huvipakkuv. Tantsu erinevad variatsioonid ja inimgrupi dünaamika olid kesk soppa, veepangi ja kalmuküünlaid kaasahaarav vaatepilt. Etenduse lõppakordis, kus valguslahendus allus muusikalisele rütmile – või vastupidi – , tekkis mul hetkeks tunne, et ka minu pulss hakkab samal sagedusel võnkuma. Sedavõrd võimsana mõjus nende kahe kombinatsioon.
„Kõnts” kõnetab igat vaatajat veidi erineva nurga alt. Või siis ei kõneta kohe üldse. Ja mõlemad variandid on igati normaalsed.
PS: NO99 oktoobrikuu infokirjast jäi mind kummitama Mihhail Lotmani ütlus, et me elame plahvatuse ajastul: „Tavad muutuvad, vahemaad vähenevad, kultuurid segunevad, aeg tiheneb ja see tekitab tugevaid emotsioone, ärevust, segadust, viha, hirmu. Nii moodustub ideaalne torm, mis tekitab tunde, et kõike on korraga lihtsalt liiga palju.” Mul jäi oktoobris NO99-le kirjutamata, et selle tsitaadi näol leidsin ma sõnastuse minus jupp aega istunud tundmusele. Aitäh jagamast, NO99!
