Von Krahl kutsub „Hipsteri surma“ vaatama nii uskujaid kui uskumatuid. Kuidas teisiti kui mitte kutsena suhtuda lausesse „Lavastus kõigest, millesse sa ei usu“ teatri kodulehel? Termin „hipster“ sündis küll juba ammu – 1940ndatel Ühendriikides[1] –, kuid eesti keelde on see sõna ametlikult hiilinud üsna lähiajal. Eesti õigekeelsussõnaraamatus oli see esimest korda kirjas alles 2013. aastal selgitusega „ülimoodsa eluviisi harrastaja“.
Mulle meeldib väikeettevõtlus, täisnahast jalanõud ja suvel rattaga tööl käia. Selle põhjal võib vist väita, et olen hipsterlusele kalduv. Ülimoodsaks ma siiski end ei nimetaks, sest – oluline! – puidust prilliraame mul pole ja käsitööõlu mind ei paelu. Kui lihtne on muutuda stereotüüpseks ning klassifitseerida elustiile moodsaks, vanamoeliseks ja ülimoodsaks…
Vanalinna lavalaudadel saavad kokku üsna selgepiirilised karakterid, kes räägivad enda ja samal ajal ka paljude teiste lugu. Tükk, mille tegevustik leiab aset reklaamiosakonnas, pakub äratundmisrõõmu kõigile, kelle lapsepõlv või osa sellest möödus MacGyveri seiklusi jälgides. Vaatajatele näidatakse läbi mõningase huumoriprisma, kuidas reklaamlaused sünnivad, kuid samas kumab dialoogist läbi, et sobivaima müügimõtte ülesleidmine pole sugugi lihtne ülesanne. Põgusalt tuletatakse ka meelde – mõjudes veidi ennetuskampaaniana –, et parim viis millegi mahamüümiseks Y-põlvkonnale on kasutada sõnapaari „oled eriline“. Ja see mõjub. Kes meist ikka tahaks olla keskpärane, tavaline ja harilik?
Von Krahli etendus toob publikuni esmapilgul üsna stereotüüpse loo – reklaamivallas töötavad mehed ideede generaatoritena. Veetlevad naised on kas särasilmsed sekretärid või jääkülmad juhtivtöötajad. Liisa Pulk naiivse Anna rollis on ühtaegu ärritav ja imeline. Tema karakteri üllatusmomendina võiks välja tuua kõlava monoloogi ühiskonnanormidest ja nende järgimisest. Kui Liisa lepib ja kohaneb, siis Mari Abeli tegelaskuju võitleb. Võitleb vaoshoitud konkreetsusega labaste naljade ja stereotüübi vastu, et naised on vaid ilus pakend. Selle eest annan mõttes väikese preemia nii teksti autorile kui esitajale.
Päevakohasuse kõrval on lavastuse tugevus kindlasti näitlejatöö. Jim Ashilevi mängitud nüansirohke Mati on veendunud, et teatud asjad siin elus on ette määratud ega sõltu meist. Elades ajastul, kus muutus on üleüldine olekuviis, on selge, et usk millessegi kindlasse pakub talle turvatunnet. Eriti huvitav on jälgida Jimi pärast seda, kui tema elu hakkab ettemääratuse kursilt kõrvale kalduma ning ta seisab silmitsi oma veendumuste ekslikkusega. Tõnis Niinemets ja Lauri Kaldoja on oma tegelaskujudes sedavõrd usutavad, et mulle assotsieeruvad kohe tuttavad, kelle pealt nende käitumismustrid oleks justkui üks ühele maha kirjutatud. Vaid Mart Koldits on reklaamiosakonna ülemuse rollis veidi ebakindel, aga mis seal ikka.
„Hipsteri surm“ on peaaegu lõppakordini igati meeleolukas ja mõtlemapanev tükk. Ühel hetkel tuuakse aga loogilise kokkuvõtte asemel lavale lõpustseen justkui teisest näidendist – kuusk keset tuba ja lõkkeõhtu selle kõrval. Tean, et sümbolism ja kujundid ei kuulu mu lemmikute hulka, kuid isegi pingutades ei suuda ma mõista, kuidas kõik need asjad omavahel seotud on. Ainus paralleel tekib NO99 etendusega „Kolmapäev“, kus kentsakale lõkkeõhtule saabub lõpuks ka Keanu Reeves. Krahlis ma Keanut ei kohanud, kuid mõtlemisainet pakkus lavastus sellele vaatamata.
[1] https://www.theguardian.com/culture/2015/oct/03/hipster-social-phenomenon-commercial-success
Info ja toimumised: https://kultuur.info/syndmus/hipsteri-surm-2/
