Inimesed on alati tundnud huvi kollase ajakirjanduse vastu. Tihti püütakse seda küll mitte välja näidata, aga tegelikult on skandaalid, inimestevahelised suhted, klatš ja kõmu ikka kirgi kütnud, paljud inimesed kohe tahavad oma nina teiste asjadesse toppida. Susan Luitsalu uues romaanis “Ka naabrid nutavad” saab kaasa elada just sellistele seebiooperit meenutavatele sündmustele.
“Ka naabrid nutavad” sündmustik leiab aset Pojengilehe tänaval, mille elanikud on heal elujärjel, võiks lausa öelda, et rikkurid. Siiski on ka nemad kõigest inimesed ja nende üks põhilisi muresid elus on see, kuidas ometi naabrist edukam olla, näidata, et meie peres on kõik alati parim, lapsed tublimad, aed ilusam jne. Naabrivalve on sellel tänaval tõesti tasemel, aga mitte turvakaalutlustel, vaid puhtalt seepärast, et üksteise akendesse piilumine ja kuulujuttude levitamine on nii meelelahutuslik. Seda teevad nii noored kui ka vanad.
Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et ei tea, kas see lugu on selline väljamõeldis, mis mitte kunagi reaalselt toimuda ei saaks või elab tõesti kusagil koos nii palju selliseid inimesi, kellel on mingi haiglane vajadus olla teiste eludega kogu aeg kursis. Ausalt öeldes ei oskagi öelda. Romaanis jookseb läbi praegu väga aktuaalne teema ehk internetis anonüümsete kommentaaride kirjutamine ja selles osas võiks öelda, et “Ka naabrid nutavad” polegi eriti ülepaisutatud lugu. Igal juhul võib öelda, et romaani teemad ja inimeste probleemid on sellised, millega paljud inimesed suudavad suhestuda.
Kuna tegevus toimub praeguses ajas ja mainitakse ka Eestis hetkel kuulsaid inimesi, siis jooksevad tegelaste eludest läbi sellised teemad, mis on meedias praegu kuumad. Räägitakse tervislikest eluviisidest või alkoholi liigsest tarbimisest, kehvadest paarisuhetest ja ühel tegelasel on probleeme lausa koduvägivallaga. Kui selle taustale lisada tegelaste soov naabritele “ära teha”, siis on, kust kinni hakata.
Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” on lihtne ja sujuv lugemine. Võib-olla on alguses natuke raske meeles hoida, mis tegelased kuuluvad samasse peresse ja kes millega täpselt seotud on, aga mingil hetkel see enam segadust ei tekita ja pilt Pojengilehe tänava kodudest jookseb silme ees. Romaan on tegelikult kirjutatud väga humoorikalt, on palju irooniat ja põnevust, aga kui teos sai läbi loetud, siis tundsin, et küll on ikka tore, et ma ise sellises naabruskonnas ei ela. Selliseid meelelahutuslikke draamasid võib lugeda raamatust või hädapärast reedesest Kroonikast, aga ise nende keskel küll elada ei sooviks.