Rada viib läbi naadi- ja osjadžungli, teekonda saadab võsast kostuv hundiulg ning karu- ja ahvimöirged. Juba eteduspaika jõudmiseks korraldatud matk metsas varitsevate näitlejatega oli kogemus omaette. Üks hirmunud põngerjas mu selja taga sosistab oma emale: “Emme, ma ei taha veel surra.”
Isegi etenduspaika jõudmata on aru saada, et lavastaja Birgit Landberg on “Mowgli” etenduspaiga valikuga kümnesse tabanud. Vilksamisi on teekonnal näha Varbuse oru liivapaljandeid, mis aina süvendavad illusiooni, et kõnnitakse tõesti vihmametsas, kus elavad džunglipoiss Mowgli, panter Bagheera ja teised armastatud lasteloo tegelased.
Landbergi lavastus tegeleb Mowgli lapsepõlvega hundikarjas ning võitlusega vaenulike džungliasukatega säilitamaks oma eksistents. “Mowgli” lavale toomine vabaõhulavastusena oli kahtlemata ainuõige valik. Kasutusele oli võetud kogu lava ümbritsev metsatukk ja puude otsas turnimise võimalused – lehestikust paistvad platvormid ja rippsillad. Koheselt tõmbasid tähelepanu ka efektsed ja leidlikult lahendatud kostüümid Maret Tamme käe alt. Kuni lõpuni välja polnud päris hästi aru saada, mis materjalist olid tehtud eri värvi ribalad, mida oli kasutatud loomade karvkatte loomiseks, ja mille pidevalt liikuvad ja sahisevad värvikombinatsioonid lõid huvitava visuaalse efekti.
Selle kõige kõrval jääb “Mowglis” kõige olulisemaks rolliloome komponendiks ikkagi näitleja kehakeel ning füüsise kasutus. Siinkohal tuleb teha suur aplaus liikumisjuhile Jaanika Tammarule, kes ka ise panter Bagheerana ereda – või pigem süsimusta tähena – laval silma paistis. Tammaru, kelle naiselik jõud on ka varasemates Musta Kasti lavastustes särada saanud, sai nüüd Bagheera rollis välja mängida kogu oma potentsiaali. Bagheera polnud mitte ainult kassilik, veetlev ja võluv, vaid ka hirmuäratav. Tammaru mängust kiirgav jõud ja agressiivsus muutis ta tõepoolest džungli üheks võimukamaks elanikuks. Suurepärased etteasted tegid ka Rauno Polman ja võrdlemisi vähe lavaaega saanud Agur Seim, kelle hüään Tabaqui jäi lisaks koomilistele vahepaladele silma eelkõige vaimustavalt peene ja kontrollitud kehakeele kasutusega. Rauno Polmani karu Baloo mõjus teiste kõrval tõelise kahel käpal käiva hiiglasena, kellest kiirgas nii armast kohmakust kui karule omast jõulisust, jäädes samal ajal äärmiselt ehedaks ja sümpaatseks karakteriks.
Kõige erilisemalt oli tegelastest lahendatud madu Kaa, keda sel aastal mängib Kristian Põldma. Kaa oli ehk ainus tegelane, kelle rolliloomes kasutati rohkem psühholoogilist kui füüsilist lähenemist. Ei toimunud mingit ootuspärast maas väänlemist, vaid tegu oli edevalt ringi patseeriva olendiga, kelles oli korralik annus maolikku salapära, aga ka vastuolulisust. Kaa surmavat hüpnotiseerimisoskust tasakaalustas tema tundlik hing ja mitmed puistatud koomikapärlid, mis muutsid ta kokkuvõttes väga võluvaks tegelaskujuks.
Ehkki tegu on peamiselt ikkagi lastelavastusega, võib üles noppida ka mõned tõsisemad mõtteterad ja teemad. Mowgli sobitumine džunglirahva sekka toob esile üksikinimese sobitumise ühiskonda tervikuna. Võib ju mõelda, et inimese elu mõte seisnebki enda karja leidmises. Gruppi mitte sobitumine ja hirm teistsuguse ees on üldinimlikud teemad, millega tegeles juba Mowgli lugude originaalautor Rudyard Kipling ning mille Landberg enda lavastusse osavalt sisse lõimis. Sellele lisaks Landberg ilmselt mingit uut tähendust loole anda ei püüdnudki. Samas on tegu ikkagi seiklusliku lastelooga, kust ei puudunud klassikaline jalaga p***e huumor ega ülepaisutatud, kuid lapsi siiski vaimustavad lavavõitluse trikid.
Täiskasvanud vaatajale pakub aga ilmselt kõige rohkem rõõmu vaadata noori ja teotahtelisi näitlejaid tegemas oma asja kire ja armastusega, niisama palju enda kui publiku jaoks. Ehkki siin-seal ilmnevad eredamad osatäitmised, on tegu siiski tugeva ansamblimänguga ning noorte teotahe, entusiasm ja grupi energia loovad Varbuse džunglisse üdini positiivse õhkkonna. Näitlejate jaksust rääkides ei saa mainimata jätta ka loo peakangelast – Mowgli kehastajat Kaarel Targot, kes tõelise džungipoisina ei lasknud end häirida ei lõõmavast päiksest ega paduvihmast, ja kes peaaegu alasti kaks tundi väsimatult mööda puid, rohtu ja muda mürgeldas. Vaadates oma karjaliikmetele ülevalt alla, endal juuksed vihmaveest tilkumas, kehtestas Targo end lavastuse lõpus tõelise džunglikuningana, kes, olles leidnud oma koha loomakarjas, asus seda sama otsima inimeste hulgast.
Fotod: Gabriela Liivamägi
Musta Kasti suvelavastus “Mowgli” esietendus 13. juulil 2018. aastal Eesti Maantemuuseumis, Põlvamaal.
