Ugala teatri lavastaja Taago Tubina juhtimisel on Viljandis võimalik osa saada Anton Tšehhovi tippteosest. Etendus „Krdi loll lind“ („Stupid Fucking Bird“, Aaron Posner), mille alapealkiri on „Tšehhovi „Kajakas“ unplugged“, mahutab Ugala väikesesse saali tüki kaasaegse versiooni.

Unplugged alapealkirjas viitab sellele, et originaalloost on lahti kirjutatud 121 aasta tagune romantitsism, vene aadlikontekst, melanhoolia ja nostalgitsemine ehk kõik, mida peame tšehhovlikuks. Saali sisenedes võib jääda publikule ekslikult mulje, et tegevus toimubki sadakond aastat tagasi, sest vastu vaatab maaliline sügispilt kõrvupaitava muusikapalaga, kuid esimeste minutite jooksul hävitatakse seegi ning pealtvaataja saab klassikalistele tegelastele kaasa elada meile omasemas, kaasaegsemas keskkonnas. Pilt mõjus justkui filtrina, mille eemaldamisel sattusin karmi reaalsusesse, milles vana lugu uues kuues pealtvaatajateni jõuab. Enam ei ole Konstantin Gavrilovitš Treplevit, temast on saanud lihtsalt Koss.

Enne etendust kartsin, et väike saal võib niivõrd suure tüki jaoks väikeseks jääda, kuid kõnealune versioon oleks suures saalis oma mõtte ja intiimsuse kaotanud ning blackbox’i kasutamine aitas laval toimuval inimesteni veelgi lähemana jõuda. Etenduse ajal püüdsid osatäitjad korduvalt publikuga dialoogi astuda, kuid enamjaolt jäidki need vaid püüdluseks. Tõsi, ühel korral tekkis ka publikul võimalus näitleja esitatud küsimustele vastata, kuid selleks ajaks oldi juba mitmel korral publikut õrritatud, tõstatades küsimuse ja lastes saalis tuledel süttida, kuid seejärel teatatud, et tegu oli retoorilise küsimusega või mindi lihtsalt teemaga sujuvalt edasi, jättes suhtlusaltimad pealtvaatajad pika ninaga.

Vaatamata suurele armastuse osakaalule laval oli õhkkond siiski pingeline ja sünge. Mõtetel ei õnnestunud teemaväliselt rändama minna, tegu oli väga tugeva tekstiga, mis puudutas täpselt õigeid kohti ja kiskus endasse. Tumedate teemade keskel oli oma koht ka alastusel, kuid see ei mõjunud üleliigse või valena, pigem tõi etendusse veidi õrnust ja naiselikkust juurde. Tegu on etendusega, kus kohati kõneleb särk rohkem kui inimene ise.

Vaheajal sattusin tualetijärjekorras kuulma õpilaste omavahelist vestlust Tšehhovi originaalteose kohta. Gümnaasiumiealised noored arutasid, kas ja kui palju „Krdi loll lind“ originaalile sarnanes ja vestluse käigus tõid mitmed neiud välja, et lugesid vaid kokkuvõtet või paarist leheküljest kaugemale ei jõudnudki. Teemaalgataja tundis heameelt selle üle, et ta raamatu läbi luges, see aitavat lavastuse mõistmisele palju kaasa. Kui käiksin veel gümnaasiumis ja kohustusliku kirjanduse hulgas oleks Tšehhovi näidend, siis sellise etenduse vaatamine oleks aidanud teosest oluliselt paremini aru saada. Ülepaisutatud tunded tõlgiti meile omasemasse keelde ja õpilase jaoks aitab kaasaegne lähenemine teose mõistmisele kindlasti kaasa, vaat et tekitab elevustki. Samuti võib olla ka seda näidendit keeruline ilma „Kajakat“ lugemata mõista, seega soovitan neid teoseid eelkõige koos tarbida. Peale etendust koju jalutades tundsin tugevat vajadust taas „Kajakas“ kätte haarata ja uuesti läbi lugeda, et uusi avastamata nurki leida.

On spekuleeritud, et Tšehhov kirjutas justkui endast ning samuti nagu ei võetud esmalt hästi vastu Konstantin Treplevi (antud juhul Kossi) lavastust, naerdi välja ka tema enda näidend. Tšehhov püüdis omal ajal lavale tuua midagi, mis oli uus, ebatraditsiooniline ja võõras, kuid siit võib näha ka paralleele tänapäevaga. Üha enam on hakanud teatritesse lisanduma tükke, kust ei puudu alastus, eksperimenteerimine ja roppused. Oleme justkui samas situatsioonis ja paljud meie seast naeravad välja uue, kaasaegse teatri vaid seetõttu, et see ei ole traditsiooniline.