Mirje Mändla kirjeldas Sirbis (8.02.) Eesti publikul tekkinud erilist vajadust muusika järele ning küsis, kas see jääb püsima või on kõigest jõulude järellainetus. Talvine muusikaelu tundub mitmekülgne ja ergas. Virmaliste festival, millega tähistati ühtlasi Eesti Interpreetide Liidu 20. sünnipäeva, valis raske aja – libedad uulitsad, pimedus ja külm ahvatlesid pigem koju jääma. Sellest hoolimata olid saalid kõigil neljal õhtul muusikahuvilistega täidetud.
Poeetilised kammermeeleolud
Esimene kontsert 10. veebruaril Mustpeade maja saalis oli festivalile toredaks sissejuhatuseks. Maailmanimede (Schumann, Schubert, Ravel, Mendelssohn, Brahms) kõrval kõlas kirkalt Heino Eller Sten Lassmanni esituses. Vaheldusrikas kava hoidis meeldivat pinget kontserdi lõpuni ning esitused olid kõik kõrgetasemelised. Saalis oli valgustatud ainult lava, luues vaatajaskonnale õdusa hämara atmosfääri. Valget saali peetakse üheks parima akustikaga saaliks Tallinnas. Eriti meeldejäävad olid keelpillikooslused, mis sellesse ruumi kõlaliselt ka väga hästi sobisid.
Unenäolised kaasaja värvid
Teise õhtu kontsert Kultuurikatlas sisaldas rohkem kodumaist ning kaasaegse(ma)t (20.-21. sajandi) heliloomingut. Postindustriaalse interjööriga ja hea loomuliku akustikaga ruumis jätsid efektse mulje liigendatud lava ruumi keskel ning valgusefektid – seintel lehvisid justkui päris virmalised. Muusikaliselt kaasakiskuv kava oli unenäoliselt pehme ning tekitas ka kuulajates ulmalise tunde, millest Erkki-Sven Tüüri “Arhitektoonika II” õhtu lõpus reipalt üles raputas. Sellesse õhtusse jäi ka festivali esimene esmaettekanne: Rein Rannapi klaveripala “Korallid” autori esituses. Õhtu nauditavast muusikavalikust jäi allakirjutanule eriti meelde kava lõpupoole kõlanud Robert Jürjendali,Villu Veski ja Paul Fowleri muusika.
Sädelev barokk ja Põhja Vaim
Ka kolmas õhtu Niguliste kirikus hiilgas vaheldusrikka ja hästi koostatud kavaga. Enne veel kui majesteetlik barokk kontserdi teises osas sädelema hakkas, rääkis kirgas Põhja Vaim – kiriku võlvide all kõlas võimsalt Eesti helilloojate (kohati religioossete sugemetega, kohati rahvalikust ainesest toituv) looming Peeter Südast kuni Tõnu Kõrvitsani. Esiettekandele tuli Galina Grigorjeva “Psalm I”. Pärast vaheaega helises barokk oma tuntud headuses – Bach, Purcell, Buxtehulde, Vivaldi. Lisaks orelile kõlasid teised ajastu pillid – positiivorel, teorb, viola da gamba, barokktšello ja klavessiin. Kuulajate eriline lemmik tundus sellel kontserdil olevat kontratenor Risto Joost, kes valiti ju aasta muusikuks 2019 ning on saanud viimasel ajal (teenitult) palju ka meediatähelepanu.
Torm ja tung pidulikus Estonias
Kolmapäev jäi hingetõmbeks vahele ning viimasel festivaliõhtul (14.02.) Estonias oli kurb tunne, et kohe-kohe saabki see ilu läbi. Festivali lõppkontserti mahtus Eesti heliloojatest Arvo Pärt ja Eino Tamberg ning lai palett välismaiseid: Brahmsist kuni Ducros’ni. Viimase ja Casalsi loomingut kontserdil esitanud Marcel Johannes Kits sai Eesti Interpreetide Liidu aastapreemia. Jällegi tuleb kiita vaheldurikast ja leidlikult koostatud kava. Üks huvitavamaid heliloojaid oli selles kindlasti Ameerika postromantilise helikeele esindaja John Corigliano, kelle kapriissed variatsioonid viilulile kõlasid Linda-Anette Verte esituses. Festivali võimas lõppakord oli maestro Ivari Ilja virtuoosne Chopini tõlgendus.
Kodune südamlik pidu
Oleme juba harjunud, et festivalidele peibutatakse rahvast mõne kuulsa välismaise nimega, kelle suure lava särast siis pisut ka kodumaistele kõrvaltegelastele langeb. Virmalised oli 100% esmaklassiline, esinejatelt 100% kodumaine ja 100% demokraatlik – kõik said võrdselt tähelepanu ja sama suure lava. Kõik esinejad said ka mälestuseks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse valmistatud meened – südamlik žest, mille eest veel üks plusspunkt korraldajatele!
Virmalised oli 100% esmaklassiline, esinejatelt 100% kodumaine ja 100% demokraatlik – kõik said võrdselt tähelepanu ja sama suure lava.
Festivali tugevuseks, lisaks esmaklassilistele esinejatele, oli eriilmeline ja kõrgetasemeline kava, ergas õhkkond ning interpreetide pere südamlik sünnipäevameeleolu. See oli pidu, kus nii esineti kui käidi oma kolleege kuulamas-õnnitlemas. Siiski ei jäänud tunnet, nagu oleks tegemist elitaarse seltskonnaga, kus juhuslik kuulaja ja muusikavõhik end halvasti tunneks. Lausa vastupidi! Kahju, et esinemispaikades ei müüdud interpreetide plaate. Kuulajad oleksid ehk heameelega muusikat koju kaasa ostnud.
Nooruslik ja särav
Hakkas silma, et esinejate ja kuulajate seas oli palju noori. Nelja päeva mahtus nii ajastult kui tunnetuslikult palju erinevat, seetõttu oli tänuväärne, et heliloojate ja esinejate kohta leidis lugemist mahukast kavaraamatust. Nii tekkiski pärast nelja festivalipäeva tunne, et läbitud sai maailma ja Eesti muusika kiirkursus.
Ka kõikjal pilkupüüdev visuaalne identiteet oli meeldiv ning suunas tõmbama paralleele muusikaga – värvide ja kõlade kirevus, kus on hajusamaid ja järsemaid üleminekuid, kuid kus erinevad osad annavad kokku särava terviku. Virmalised kirgastavad Eesti festivalimaastiku veebruarikuist külmust ja pimedust oma mitmevärvilise valgusega.
Festival Virmalised toimus 10.-14. veebruaril Tallinnas.
