Etendus: “Pung”.
Autor ja lavastaja: Renate Keerd, esitab Kompanii Nii trupp.
Produktsioon: Kompanii NII.
Kaasproduktsioon: STÜ ja Tartu Uus Teater.
Esietendus: 14. Novembril 2012 Tallinnas.
Külastasin 6. novembril füüsilise teatri trupi Kompanii Nii lavastust “Pung”, mida mängiti Tartu Uues Teatris. See sündmus oli minu jaoks mitmeti väga erakordne, kuid eelkõige seetõttu, et ma polnud mitte midagi niisugust, mida nägin ja kuulsin seal, varem kuulnud ega näinud.
“Pung” on 45-minutiline tükk, kus ei lausuta mitte ühtegi sõna, selle asemel tehakse vaid rikkalikult näoilmeid, häälitsusi ning erinevaid kujundeid, mida antakse edasi füüsiliselt − pikali maas, istudes, seistes või sootuks õhus (või teineteise turjal) −, nagu ütleb ka Uue Teatri kodulehelt leitav lühitutvustus: Kompanii Nii on füüsilise teatri trupp.
Samuti võib laval näha hulgaliselt erinevaid riideesemeid, mis ühel hetkel on kogu täiega näitlejal seljas ning teisel hetkel on kogu kupatus põrandal. Võiks arvata, et viie riidekihi eemaldamine võib olla aeganõudev, kuid see tundus sekundi murdosa vältel käivat. Siinkohal tasuks ära mainida, et nendeks riideesemeteks polnud mitte ainuüksi sokid ja kübarad, vaid mantlid, kampsunid ja kalipso! Rekvisiitidel selles etenduses aga nii kaalukat rolli polnud. Rekvisiite oli üldse üsna vähe, kui mitte arvestada näitlejate kehasid, mis tundusid ka vahepeal justkui esemeteks muutuvat. Kogu etendus oli justkui unenägu, mida sai ärkvel olles vaadata, või siis nagu kaitseväe hommikvõimlemine, kui tõdeda, et juba üsna pärast etenduse algust tekkis mul endal näitlejaid vaadates tahtmine puhata ja vett juua.
“Pungas” võib leida tohutult palju erinevaid sümboleid, arvan, et see sõltub igaühe sisemisest maailmast, mida keegi seal näeb. Minu jaoks oli see, nagu ka eelpool mainitud, justkui unenägu, mis on ühel ja samal ajal nii reaalne kui ka sürreaalne, kuid eelkõige oli see vaatemäng üpriski segane, kui arvestada asjaolu, et füüsiline teater pole sõnateatriga võrreldes sugugi mitte nii kodune.
Juba etenduse algus oli niivõrd iseäralik ja vajasin veidi aega, et end sisse elada. Arvasin, et võib-olla ongi see alguse asi, aga tüki kulgedes ei muutunud see grammi võrragi tuttavlikumaks, virvarr jätkus täie hooga ning kogus üha tuure juurde. Tõtt-öelda oli kogu mäng üllatavalt humoorikas ning seda kirjutades meenub mulle, kuidas üks meestest tegi lühikest, kuid esmapilgul võrdlemisi lihtsat võimlemiskava, ning iga kord, kui ta uuesti alustas, liitus keegi temaga, haakides end eesolevale selga, misjärel korrati kogu kava uuesti nii, et mitu keha oli omavahel kogu võimlemise vältel katkematus kontaktis. Et luua paremat ettekujutust, lisan, et lõpuks oli neid kokku neli, kuid õnneks sellega ka piirduti, sest kohati olin näitlejate tervise pärast juba veidi mures.
Võin öelda, et näitlejate turvalisuse ja tervise pärast olin sunnitud muret tundma kogu etenduse jooksul veel ja veel, sest oli hämmastav, missugust akrobaatikat seal tehti. Õhus olid nii mehed kui ka naised ning mitu korda tundsin hirmu, sest tundus, et kohe-kohe kukub keegi alla, aga ikka ja jälle püüti lendajad osavalt kinni.
Trikke tehti selles etenduses küll rohkem kui tsirkuses, kuid et nähtut on sõnadesse üsnagi raske panna − just nagu ka kõige eriskummalisemaid unenägusid − oleks kõige selgema pildi saamiseks hea see tükk oma silmaga järele vaadata. Olles regulaarne teatrikülastaja, olen tuttav raske tundega, mil kõik huvipakkuvad lavastused on justkui nähtud, ent sellegipoolest tahaks midagi veel. Niisuguse tunde leevendamiseks on ,,Pung“ vägagi tervendav ja hea valik, pakkudes sedavõrd laiahaardelist tunnetesegu, millest olin pärast etenduse lõppu haaratud pikaks ajaks.
