Mida suudab inimene, kui teda surutakse, lämmatatakse, aetakse higistama, saadetakse ta teele takistusi ning kogu tema iseloom loputatakse minema nagu vana kastmistünni põhjas maotult lamav läga täis läppunud vesi?

Leebemaks muudab olukorra vaid see, et sääraselt käituja ei ole subjekt, isik; kellelegi ei saa näpuga näidata, et miks sa nii teed. Kõik toimub justnagu iseenesest. Samuti ei ähvarda inimest otseselt agressioon – ta elab kenasti mugavas linnakeskkonnas; tõsi küll, sovietlikus ja umbses, mis tundub siiski turvaline ja kindel. Ometi süveneb pidevat järjest enam kuklatunne, et NAD ja MISKI on vist järjest ligemal. Võimud, loodusseadus, mingi hall lõputu ja läbimatu müür, lootusetus, ahastus ja allaandmine.

Just säärase õhkkonna loovad ulmeklassikud Boriss ja Arkadi Strukatski kirjastuse Tänapäev taaskord eesti keeles välja antud lühiromaanis „Miljard aastat enne maailmalõppu“. Kus siin on üldse ulme? Tõsi, Strugatskite põhiline postulaat raamatus – Homöostaatiline Ilmaruum (nimme suurtähed) hoiab mõistuse (intelligentsi) kasvu tasakaalus entroopia kasvuga, et ei saaks rikutud looduse tasakaal – kõlab mõnevõrra ulmeliselt. Ent siiski vaid mõnevõrra. Meenutagem, et looduse tasakaalust rääkis juba Eno Raud Sammalhabeme isikus ning kaose ja korra (mõistuslikkuse) omavahelist mõõduvõtmist ja tasakaalumängu on täis suur osa mütoloogiat, tüvitekste ja religioosseid õpetusi.

Just religioossus võiks olla üks võti, kuidas tõlgendada raamatus leiduvat surutist ja konflikti. Kui panteistlikult eeldada, et jumal on kõikjal ja avaldub looduses, on päris huvitav spekuleerida, kuidas avalduks säärase jumala tahe? Mõistagi loodusseadustes. Millised need aga on, kas ja kui palju on inimkond (teadlased) neid juba avastanud, kas me üldse saame aru, milliste loodusseaduste keskel elame – kõigi nende küsimustega Strugatskid raamatus „Miljard aastat enne maailmalõppu“ ka tegelevad. Minule lugejana tundus, et autorite loodusteaduslik taust on faktor, mis on muutnud raamatu teise poole ehk liigagi teaduslikuks, programmiliseks ja loogiliseks. Teose esimene osa, kus valitseb defineerimatu, natuke kuratlik, ent lõbus ja triksterlik vaim ning mis meenutab veidi Bulgakovi kuulsat romaani „Meister ja Margarita“, on oma käsitamatuses nauditavam kui lõpp. Lõpus saab kõik selgeks, piirid pannakse paika ja asjad otsustatakse ära, õhku enam küsimusi ei jää.

Samas võib kõike võtta ka kui allegoorilist mõistulugu, et hoopis totalitaarne võim on see, mis ründab inimeste vaba tahet, eneseusku ja -austust. Boriss Strugatski tunnistab ka ise järelsõnas, et prototüübid on olemas kõikidel tegelastel, läbielatud sündmused on suuresti nende enda läbielatud … Mis muu loovaid vaime 1970ndate Leningradis muserdada sai kui nõukogude totalitaarne võim?

Kõige metafüüsilise, teadusliku ja universaalse kõrval on „Miljard aastat enne maailmalõppu“ seega vägagi ajastutruu, tugevat nõukogude tausta eviv tekst. Kes mäletab, tunneb kõhklematult ära kohad, kus piim käib rasketes klaaspudelites ning on alalõpmata hapu, tomateid pole saada, telefonid ragisevad, kalamari ja konjak on märk peenest peolauast ning ukse taha võivad igal ajal ähvardavalt saabuda organid. On selge, et nõukogude tausta tundmata on ühelt poolt raske mõista teoses valitsevat halli, ühetaolist, nivelleerivat, sumbunud ja pidurdavat atmosfääri ning teisalt saada aru selle sees pulseerivatest emotsionaalsetest intellektuaalidest ning nende tegevusest tulenevast komöödiast.

Sest hoolimata teaduslikest kõrgelennulistest mõtetest, hoolimata intellektuaalsest tummisusest valitseb pidev bardakk, trussikutes ja maikades mehed „madistavad“ kuumades ja umbsetes korterites ning üritavad endast ja maailmast aru saada. Targad, ent emotsionaalsed, suure vene hingega, külalislahked ja avatud südamega, aga ei saa mitte millegagi hakkama. Alguses on takistuseks tühised ja pealtnäha kummalised seigad – tüütud valeühendused, ootamatud külalised, mõistetamatud kirjad lähedastelt – taolised seigad, millele saab tugev vaim kindlasti vastu ning millest raudne tahe on üle. Ent mida rohkem nad üritavad, seda suuremaks läheb vastasseis ning nende resignatsioon avaldub esialgu suuremas koguses alkoholis, seejärel veelgi kirglikumas targutamises ja teoretiseerimises ning lõpuks dramaatilises mängust välja astumises, allaandmises. Viimane mängulauale jääv võitleja teeb seda juba peaaegu suitsiidselt, võttes ainsana üsna stoilise rahuga vastu looduse (jumalikud) seadused.

Seega on kihistusi ja tasandeid teoses palju ning lugemine pettumust ei valmista. Tasub taastutvuda kindlasti neil, kel teos loetud juba varasemast ajast ning ammugi siis noil, kel raamat seni veel täiesti lugemata. Tänapäeva variandis on raamat käepärane, kõvade kaantega ja mugav lugeda, ka tõlke osas (tõlkinud Maiga Varik) ei oska midagi ette heita, tekst on suupärane ja voolab hästi.