Appi, ma olen hiljaks jäänud! Just selliste emotsioonidega sisenesin saali esimesel õhtul. Arvasin, et esimene esineja on juba laval. Ta räppis suurepäraselt. Minus tekkis väike lootus, et ehk ei olegi see kõik ajaraisk ja mu kõrvad võivad õhtu jooksul nii mõndagi head kuulda. Hiljem pidin aga pettuma – tegu oli õhtujuht MC Lordiga, kes tegi vaid proovi ja ise otseselt ei võistelnud.

Tundsin end pisut jaburalt, et nii vara kohale olin läinud, sest esimene bänd pidavat lavale tulema alles kell kaheksa. Vaatasin tüdinult saalis ringi. Inimesi võis ühe käe näppudel kokku lugeda. Ilmselgelt ei huvita isegi noori Eesti muusika „tulevikulootused“, sest paari minutiga kokku pandud träna ei paku mingit meelelahutust. Asupaik oli ilmselt ainus, mille üle tol hetkel nuriseda ei saanud. Genialistide Klubi on alati tore külastada. Ürituse algust oodates tekkis mul küsimus, kas tänapäeval inimesed üldse kuskil päriselt ka kohal viibivad. Ma olin üpriski nördinud, nähes enda ümber vaid nutitelefonidesse jõllitavaid inimesi. Alles õhtujuhi tervituse peale suudeti kurikaelad vaevaliselt tasku pista.

Õhtut alustas Lektoorium. Ise nimetasid nad end vanakoolihõnguliseks funk-bändiks. Minu nina sellist hõngu ei haistnud, küll aga võib nende lugusid (jah, kõiki) võrrelda Daft Punki looga „Get Lucky“. Pisut häiriv oli asjaolu, et naisvokaali polnud tagasihoidlikkuse tõttu esiti üldse kuulda. Pidi tõsiselt pingutama, et sõnadest aru saada. Ajapikku muutusid kõik liikmed julgemaks ning viimase loo ajaks oli ka saali rohkem rahvast kogunenud – nüüd juba mitme käe sõrmede jagu. Järgmisena esinenud kaheliikmeline Trachea oli täielikuks kontrastiks esimesele. Nagu nad ise eelnevalt oma Facebooki lehel olid lubanud, siis kuulmine tuli tõesti mingiks ajaks unustada. Muusika oli raju ja nii kitarrist kui ka trummar nautisid lava täiel rinnal. Mõned tõeliselt rasket helikunsti nautivad inimesed läksid otsejoones lava ette kaasa elama, teine osa publikust suundus aga vargsi saalist välja.

Kolmandana üles astunud Tartust pärit Today I Learned kutsus esile pigem negatiivse tundekülluse. Ainult arstidest koosnevat rühma kuulates tekkis mul tunne, et olen grippi nakatunud – enesetunne halvenes järsult, hakkas külm ja esile tükkis väsimus. Loodan siiralt, et nende erialased teadmised on positiivsema mõjuga. Eelviimasena figureerinud Meriidian mõjus samal ajal nii intensiivselt kui ka lüüriliselt. Enne mängima hakkamist embasid kõik bändiliikmed üksteist, mis esialgu tekitas küsimusi, kuid hiljem selgus, et punt oli ametlikult laiali läinud juba möödunud aastal. Nende osavõtt jääb minu jaoks pisut arusaamatuks, kuid paistab, et au ja kuulsuse nimel on inimesed kõigeks valmis.

Esimesel õhtul suutis vaid finaali pääsenud Lights on the Ceiling pea kogu vaatajaskonna lavale lähemale meelitada ja põlve nõksuma võtta. Peab tõdema, et nende finaalipääs ei tulnud sugugi üllatusena. Bänd osutus oma rütmidega päris kaasahaaravaks. Au ja kiitus neile – Viljandimaalt pärit veidra riietusega pundil oli tõesõna välja kujunenud äratuntav stiil ja bändi ühtsus oli silmalegi nähtav.

Pisut üllatav oli teisel õhtul Ol’ Milli edasipääs, sest esmapilgul oli nende muusika mittemidagiütlev. Aga esinemise kulgedes suutis ka see Viljandimaalt pärit punt lõbusalt oma emotsiooni publikule edasi kanda ja eriliselt torkas silma rahumeelne basskitarrist, kes laisalt muusika rütmis õõtsus. Basskitarriste jälgides võttis muigama ka Howling Sky oma, kes nägi rohkem vaeva oma juuste sättimise kui kitarri mängimisega. Päris mitmel korral vaatas ta segaduses saali poole ja silus oma lakka. Halvad nad ei olnud, mingid alatoonid meenutasid õrnalt isegi Green Dayd, kuid maailmakuulsale bändile jäädi ilmselgelt siiski alla. Sellest hoolimata oli viimane lugu, kuhu olid kaasatud kaks trompetimängijat, esitatud mälestusväärselt.

Von Dorpat, Tartust pärit bänd, suutis oma ühtsuse, pooltoonide mängu ja vasakukäelise trummariga juba kolmandat aastat Noortebändil osalevana kaasata kogu publiku. Rahvahääletuse tulemusel pääsesid finaali just nemad. Märkimisväärne on ka see, et teisel õhtul oli sootuks vähem rahvast liikvel. Hoopis kontrastne oli Captain Lionel, mille solist paistis esmapilgul olevat selline tagasihoidlik prillidega mees, seljas triiksärk, kuid niipea, kui bänd alustas, üllatas mind asjaolu, et ta oskab teha tõelist põrgumüra. Nende looming oli jõuline ja raevukas. Viimasena lavale astunud Isopodi muusika oli ebaharilik. Algul üsna igavana paistnud muusika osutus tegelikult omapäraseks. Mitme loo vältel suutsin täielikult unustada, kus ma parajasti viibisin. Kõige rohkem suutis publikule üllatusi pakkuda hoopis õhtujuht, kes rahva käima tõmbas. On lausa kahetsusväärne, et ürituse parim esineja võistlusel ei osalenud.

Kõik bändid, kes julgesid oma lihvimata loominguga välja tulla, olid tublid. Samas teeb see mind muidugi murelikuks, sest äkki on tõesti maailmast kadunud kõik sahtlid, kuhu oma loomingut kirjutada, või dušinurgad, kus laulda. Teadupärast polegi niivõrd raske muusikat luua, küll aga panna muusika kõlama erinevatel pillidel ja samaaegselt rahva meelt lahutada.

Rahvas oli kahe õhtu jooksul suhteliselt rahumeelne, tantsima keegi eriti ei kippunud, räägiti sõpradega, mõni rüüpas õlut. Oli selgelt aru saada, et igal bändil oli oma kuulajaskond. Ainult ürituse enda pärast kohale eriti ei tuldud. Noortebänd 2015 finaal toimub juba 24. oktoobril Kultuurikatlas, kus võistlustulle astuvad 5 finalisti. Loodetavasti suudavad kõik bändid end finaalis paremast küljest näidata ja ei pea muret tundma Eesti noorte muusika tuleviku pärast.