3.–4. augustil toimus Põlvas kuues Intsikurmu festival, mis minu jaoks oli esimene. Kui eelmisel aastal nägin programmis rohkem tuttavaid nimesid ja lemmikartiste, siis selleaastane lineup oli märksa tundmatum, kuid uue muusika avastamine on alati põnev. Festivalielamusi sai nii kunstist, muusikast kui keskkonnast. Mitmed erinäolised artistid pakkusid igale kuulajaskonnale midagi alustades folgilikust muusikast ja lõpetades SoundCloudi räpiga. Vanade kõrvarõõmude kõrval, nagu Jarek Kasar ja Reket, ootasin ma enim Big Freedia ja Ghostpoeti laive.
Festivalihõng ei piirdu ainult muusikaga – olulist rolli mängivad atmosfäär ja ala kujundus, aga ka toitlustus ja joogivalik. Festivaliala meenutas ürgset eestilikku muinasjutumetsa – valgusinstallatsioonid ja kaunid dekoratsioonid lõid uskumatult kauni keskkonna. Üldine vine oli soe ja ilus – inimesed käitusid viisakalt ja lugupidavalt nii kaaspidutsejate kui ka laste suhtes. Alal valitses täielik harmoonia! Oma koht oli ka viisakal joogi- ja söögivalikul, teisalt võinuks pakkuda ka odavamaid alternatiive. Festivalil oli ka eraldi Lastekurmu ala, mis pakkus rõõmu nii pisikestele festivalikülastajatele kui ka täiskasvanutele.
Artistid esinesid peamiselt kolmel laval ning igaüks lõi eriilmelise tunde. Minu kaks lemmikut, Meisterjaan ja Jarek Kasar, esinesid samal ajal ning Meisterjaani reivilt Jarek Kasari ja Olavi Ruitlase etteastele liikumine oli täiesti orgaaniline – kui Meisterjaan küttis Oru laval pulsi üles, siis hiljem Metsalavale liikudes valitses minus tohutu armastus ja rahu. Jarek Kasar on imeline muusik ja artist ning üllatab iga kord, luues enda häälega hingekõditavaid meloodiaid ja omaette atmosfääri. Armastust ja hellust täis etteaste tegi ka Mari Jürjens.
Fänne hullutas ka Reket, alustades selle suve klassikaga „Mina ka“, mida ilmselgelt kogu publik peast kaasa laulis. Reket esitas nii vanu kui uusi lugusid ning meeldejääv oli ka seik, kus keegi publikust loo „Paprika“ ajal lavale paprika viskas, mille peale kostus lavalt: „Kas keegi viskas just kaunvilja lavale?!“ Reket on laivis täiesti ainukordne, mis ka seekord väga temalikult lavalt väljapoole kandus.
Kõige suurem üllataja oli minu jaoks Big Freedia – tantsumuusika põimus tihedalt performance’iga. Laval olid lisaks artistile kaks tantsijat. Twerk’imiskuninganna puhul hakkas silma särk loosungiga ‘Chill sis, he is not faithful’ ning teine tantsija vapustas oma füüsise ja energiat täis koreograafiaga. Publik oli üles köetud ning lõpuks kutsuti osa publikust ka lavale, kus nii lapsed kui täiskasvanud kohe artistidega sulandusid.
Intsikurmul valitses atmosfäär, mis sobis nii noortele, lastele kui ka täiskasvanutele, ning lai muusikaspekter pakkus nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu. Festival hoidis üleval kauneid kultuurilisi väärtusi ja tegi seest soojaks, pakkudes elamust nii hingele, kõrvale kui ka silmale. Nagu ütles Reket: „See pole siin mingi rämmar.“
Fotod: Martin Kosseson
