„Anna Karenina“ originaalballett Tšaikovski muusikale
Balleti libretto ja koreograafia: Teet Kask
Lavakujundus: Marco Pesta
Kostüümid: Federico Veratti
Valguskujundus: Dario Rossi
Teatrijuht: Carlo Pesta
Esietendus: 20. November 2015, Teatro di Milano
Proloog
„Anna Karenina“ loo algus ja lõpp on märgilise tähendusega ja meenuvad ikka, kui sarnane situatsioon tekib päriselus. Teose esimene lause „Kõik abielud on õnnelikud ühtmoodi, õnnetud aga erinevalt“ ütleb korraga kõik ja mitte midagi, sellest leiab intriigi ja lohutust. Teose lõpupilt on aga kriitilistel hetkedel meenutuseks, et aeg annab arutust ja pigem tasub oodata kui tegutseda ning nautida liipriilu.
Fotohuvilisele on see omaette eesmärk tabada rööpaperspektiivid kõige ilusamal päikeseloojangu hetkel, mil valguse ja värvide mäng teeb vaatepildi imetlusväärseks ja elujaatavaks. Pildiks nimega „Anna Karenina hetk“.
Teet Kase lavastatud „Anna Karenina“ balletietendus koostöös Teatro di Milano noorusliku trupiga pakkus lõpukujundina just rööpaperspektiivi, küll mustvalge pildina, kuid see oli tuttav déjà vu tunne ning pigem kordas elujaatust.
Eestlased maailmas
„Eestlased maailmas“ moodustavad omaette võluvaid kaadreid – see on võimalus saada osa meie talentide panusest, edust, esinemisrõõmust rahvusvahelisel areenil. Helged mälestused on Ain Angeri debüüdist BBC Promsil Wagneri „Tannhäuseris“, Kristjan Randalu soleerimisest koos Dhafer Youssefi trioga Londoni džässifestivalil Barbicani suurel laval, Paavo Järvi dirigeerimistest Pariisis, hea meel on Sergo Varese Fortinbrasi rolli üle National Theatre’i „Hamletis“ ja Lauri Vasara Figaro nimiosa üle Berliini Riigiooperi „Figaro pulmas“. Juhan Liivi öeldu „Kes teab, kuhu lennataks, kui poleks keha koormajaks!“ kehtib ka eestlaste välisesinemistest osasaamise kohta.
Teet Kase debüüt lavastajana Teatro di Milanos jäi uudisena silma suvel. Suure kultuurihuvilise ja Kase käekirja austajana jäin ootama infot, millal täpselt ja kus etendus lavale tuleb. Kase „GO – mäng kahele“ Vanemuises jättis väga hea mulje – nii Lepo Sumera muusika kui ka tütarde Sumerate kostüümilahendus ja pianisti roll. „Anna Karenina“ ootus oli midagi sarnast – uutmoodi tundlik lähenemine, mis tõlgendab klassikat tänapäevasel moel.
„Anna Karenina“ etenduse ajad selgusid varasügisel – vaid kolmel päeval novembris mängitakse etendust Milanos. Fortuuna soosis reedest esietendust ja tore, et nii läks, kuna sel õhtul oli väikeses teatris kohal suurem eestlaste delegatsioon ja hea meel oli nii lavastaja kui ka kodupubliku elamuste üle.
Väike õdus purpurpunane teatrimaja
Käes on 20. novembri õhtu, paar tundi enne etenduse algust on teatrimaja veel suletud ning paistab väljast lakooniline ja väike, õieti ei näe ustki. Etenduse algus on kell 20.30, vahetult enne kohale minnes on seinast saanud pidulikult avatud uksed, sagimine käib, väike õdus teatrimaja on seest purpurpunane, kõik on ühel korrusel – nii baar, piletimüük kui ka lava ja garderoob. Garderoobi klassikalises mõttes pole, kes tahab, riputab üleriided ära, numbrit vastu saamata, kuid on ka neid, kes lähevad jopega saali. Nagu mujal maailmas ikka, on teatriskäimise kultuur lihtne, kuid kui etendus algab, on kogu tähelepanu suunatud tükile, sellest saadakse pühendunult osa, keegi magama ei jää ega kuku mobiiltelefonid maha.
Saginas on näha nii Johannes Trallat kui ka Jüri Leitenit, mis tekitab kohe soojema tunde. Nagu vaheajal selgub, on kaasmaalasi rohkemgi kohal ja pärast etendust on plaanitud väike kohtumine lavastajaga, kuhu kõik on oodatud.
Etendus algab, kuid 8. rida on väikese teatri kohta lavast liiga kaugel ja detailidest tahaks rohkem osa saada. Tegemist pole siiski LaScala majaga, kuid saali proportsioone virtuaalselt ette ei aima. Tšaikovski muusika on aga imeilus, tantsimine sellesse on nagu loodud, kuid paneb imestama, et muusika tuleb lindilt, mitte elava orkestri esituses. Estonias saadab balletietendusi ikka kohapealne orkester, kuid kontrastid toovadki eheda esituse võlud esile. Tuleb hinnata seda, millest koduteatris osa saame! Klaverisoolode puhul tuleb silme ette Kadri-Ann Sumera mäng laval etenduses „GO – mäng kahele“, ka siia sobiks see väga hästi! Kaugus lavast paneb niisiis mõtted liikuma, kuna tahaks kõigest rohkem osa saada – etenduse sisu on ju intiimne, emotsionaalne, täis kirge ja hingelist valu.
Vaheaeg saabub, kui etendus on kestnud 40 minutit. Piletiletist küsin kohti ettepoole ja esimeses reas on need saadaval, mille üle on väga hea meel. Nüüd on võimalik igast nüansist osa saada. Jüri Leiteniga paar lauset lavastuse Estoniasse toomise ja elava muusika kaasamise teemal vahetades kostab teatrijuht, et nii lihtne see pole, mõni teater peaks siis tüki oma püsirepertuaari valima ja sobiva pianisti leidmine on ka suhteliselt keeruline, kuna pianistil ja pianistil on suur vahe. Nii et minu illusioonid kevadel lavastust Eestis uuesti ja elava muusikaga näha luhtusid, kuid teine vaatus esimesest reast jälgituna oli kohe ka teine ooper – nägi iga liigutust, miimikat, emotsiooni, kleidilendlemist ja see oli ilus!
Iga kehaliigutus kuni tantsukingata varbaotsani rääkis rohkem kui tuhat sõna
Anna hetked oopiumihulluses olid lõpuni usutavad, paralleele saaks tuua No99 etendusega „Kõnts“, kus näitlejate kehaline frustratsioon mudas oli sama ehe ja emotsionaalselt väljendusrikas. Anna läbielamised said osaks vaatajaist ning tema üliplastiline keha ja kirglik mäng Vronski ja iseendaga olid nauditavad. Iga kehaliigutus kuni tantsukingata varbaotsani rääkis rohkem kui tuhat sõna, seda võis pidada üheks etenduse tipphetkeks. Vene kirikukoori osa oli Anna oopiumistseeni kõrval etenduse teine emotsionaalne kulminatsioon. Elava koori kaasamine väikese trupi/teatri puhul oleks liiga palju tahetud, kuid siin andis ka lindimuusika vajaliku elamuse, et edastada loo sõnumit.
Etenduse lõpusümbol raudteerööbaste perspektiiviga oli juba isiklik déjà vu tunne, teades, kuidas päikeseloojangu hetki raudteel tabada on vaevanõudev, kuid samas silmailu pakkuv ettevõtmine. „Anna Karenina hetkede“ nimel tuleb kättemaks kõigekõrgema kätte anda, loodus ja Looja on inimesest vägevamad, ei ole mõtet lihtsalt loobuda. Elu on siiski ilus.
Aplaus on tugev, siiras, braavodega pikitud nagu teadliku publiku puhul ikka. Kogu trupist õhkus rõõmu ja sünergiat, Teet Kask sulandus tantsijate sekka nagu valatult. Ilus töö on tehtud ja loodetavasti jõuab see erinevatele lavadele. Etendus ei vaja suuri saale, pigem pühendunud emotsionaalset vastuvõttu ning väiksem ruum sobib väga hästi, et igast nüansist osa saada.
Lavastusest teeb elamuse nii tükk ise kui ka iga vaataja isiklik lugu etenduse ümber. Selliseid hetki tuleb endale võimalusel ikka lubada. Kui on soovi Teet Kase käekirjast kodulavadel osa saada, siis Eesti Draamateatris etendub „Sylvia“, mis on samuti suhtelugu ning pakub sügisõhtutel head mõttelahutust.
Epiloog
Pärast etendust õnnestub lavastajale ka kiidusõnad edasi öelda ning teada saada, et koostöö trupiga oli algusest peale väga hea, täis sünergiat ja üksteisemõistmist. Alessia Campidori valik Anna rolli oli esimesest hetkest selge – kõik temas oli Anna, nii intensiivne kehakeel, miimika kui ka haprus. Seda oli ka lavalt näha, et tegemist oli ainuvõimaliku valikuga.
Teet Kase sõnul jäi esietendusest siiski kripeldama oopiumistseeni ees olev tüllkardin, mis tuleks edaspidi eemaldada, kuna takistab publikul, kes asub teisel pool tülli, Anna detailideni täiuslikult esitatud rollist osa saamast. Nii et etendus muutub veel ajas ja iga kord on see omamoodi uus.
Kaanefoto: Carla Moro & Aurelio Dessi
