Aeg sellise tüki mängimiseks oli täpselt paras. Märtsi lõpus toimus teadaolevalt esimese eestlase eutanaasiajuhtum ja arutlus abistatud enesetapust muutus seoses Jane Paberiti looga aktuaalseks. Siiski on teema meie ühiskonnas veel väga värske, sest olgem ausad, enne Paberiti lugu kõlas eutanaasia lihtsalt võõra mõistena. Abort on Eestis olnud legaalne alates aastast 1955 ning sellist meditsiinilist abi peetakse juba ammu vajalikuks ja põhjendatuks. Kuid siiski, kes oleks osanud arvata, et veel aastal 2019 kasutatakse poliitilise edu saavutamiseks abordi keelustamise kaarti?

“Kahevahel” pakkus neutraalset ülevaadet antud teemast ja lõi võimaluse tunda empaatiat nii poolt- kui vastuolijate suhtes. Teatri boonus on see, et vaatajatena elame peategelasele igal juhul kaasa, hea etenduse puhul kaovad meie moraalitõed ja põhimõttekindlus ning etenduse lõppedes võime üllatusega avastada, et oleme kellelegi kogu südamest kaasa elanud. Just nii võiks toimuda lähenemine abordi- ja eutanaasiajuhtumitele – individuaalselt, mitte kõiki ja kõike ühe tõekoodeksi vitsaga lüües.

Etendus algas väga hubaselt, kõikidele pakuti küpsist-teed-kohvi ning saime end mugavalt istuma seada. Lavakujundus oli minimalistlik-sümbolistlik, elemente oli vähe, kuid neil kõigil paistis olevat tähendus. Kogu kujundus oli värvigammalt nagu väljalõige mõnest Merike Estna maalist. Tooni andsid pastellroosa triikimata laudlina väikese laua peal, üks klassikaline kollane kummipart põrandal ning tema taga inimmõõdus volditud pruuni värvi paberlaevuke. Viimased kaks olid nagu meenutus lapsepõlvest, ajast, kui põnevust pakkus see, kui kaugele võib üks laevuke voolata või kui palju vett ühe pardi sisse mahtuda (ja kui põnevalt tuleb vesi pardi seest veel välja!). Ühel hetkel kasvame aga nii suureks, et sellistele rõõmsatele hetkes-olemise-hetkedele ei jätku enam ruumi. Mõtetes on kohta hoopis teistele asjadele, sealhulgas üha painavamatele eksistentsiaalsetele küsimustele. Part ja laevuke ei leidnudki lavastuses kasutust, nad olid seal lihtsalt millegi ootel.

Kõige huvitavam tegelane oli väike punane loodet kujutav näpunukk. Ta esitles end Hanna Terryna ja kandis särki kirjaga “Pro Choice”. Viimane on liikumine Ameerika Ühendriikides, mis võitleb selle eest, et abort oleks jätkuvalt legaalne. Hanna poseeris selle nukuga igas asendis, öeldes: “Mul on praegu segased tunded.” Ka mind valdasid segased tunded. Lapsena nukkudega mängides omistasin neile küll mõtteid ja tundeid, kuid ühtegi lootekujulist nukku mul ei olnud. Ma ei ole enda jaoks ka kunagi väga selgeks mõelnud, millal algab elu.

Tantsija kõik liigutused etendasid kahevahel olekut. Liigutused olid klassikalised tantsuliigutused, mis võiksid ühel tantsijal improvisatsiooni käigus tulla. Kuid nad ei olnud sugugi improviseeritud, vaid põhjalikult läbi mõeldud. Igale liigutusele eelnes mõttepaus. Kehast kajas enne pööret, pöörde ajal ja ka pärast seda kõhklus. Tantsija liikus ruumis ringi justkui teadmata, mida ta päriselt teeb või mis on tema ülesanne. Peategelane etendas korraga kolme karakterit, kõneledes kõikides rollides publikuga otse, ilma neljanda seinata. Vahepeal luges ta ette erinevaid fakte, olles nagu inimrobot esitamas Google’i otsingu tulemusi. Lavastuse pingestatus oli iseenesest madal, tantsija laubalt ei langenud põrandale ühtegi higitilka.

Tantsija kõik liigutused etendasid kahevahel olekut. Liigutused olid klassikalised tantsuliigutused, mis võiksid ühel tantsijal improvisatsiooni käigus tulla. Kuid nad ei olnud sugugi improviseeritud, vaid põhjalikult läbi mõeldud. Igale liigutusele eelnes mõttepaus.

Tantsuteatris kogub aina rohkem populaarsust vaatajate osalus. Seekord paluti neljal vaatajal ette lugeda väike skript nelja tegelase vahel. Üks neist oli Michèl, kes oli kohe võtmas mürki, teine Erika, kes talle seda andis, siis veel Nick, Michèli kaaslane, ja lõpuks kaameramees Arthur. Tekst ise oli pärit dokumentaalfilmist “Assisted Suicide of Michèle Causse”, mida saab vaadata YouTube’ist. Iseenesest oli ettelugemine huvitav, sest meenutas kooliaega, kus tuli teksti kõva häälega ette lugeda, olgugi et lauset alustades ei teadnud sa kunagi, kuidas see lõppeb. Nii ei teadnud ka ettelugejad, et tekst lõppeb Michèli surmaga, et ette loetud sõnad viivad päris inimese päris surmani.

“Kahevahel” kuulutati välja kui helge komöödia, kuid nalja seal siiski ei saanud. Musta huumori potentsiaal oli seal küll olemas, kuid see väljendus enesekriitikas ja kohmakuses. Eks see ole igipõline katsumus, kuidas panna inimesi mõtlema ebamugavatele probleemidele, ilma et see mõjuks ülemäärase moraalilugemisena. Hoffmann ja Kahrola kuuluvad gruppi Humanity-ish, mis on võtnud eesmärgiks kajastada eetilisi ja sotsiaalseid probleeme humoorikas atmosfääris. Nagu ütleb Emily Dickinson: “Kõik ütle, kõik kuid kõverdi, ringjoon viib sihile, liig pimestav on tõe üllatus inimsilmile.”¹ Tundus, et samasugune kavatsus võis olla ka lavastajal, kes tõi tõsised teemad publiku ette ringiga, koos heade snäkkide ja kohviga.

“Kahevahel” etendus 5. mail Sõltumatu Tantsu Laval. Lavastajaks oli rootslasest koreograaf Fuji Hoffmann ja etendajaks soomlanna Hanna Kahrola. Tantsuteater käsitles eutanaasiat ja aborti ning lavastus toimus kahes osas. Esimeses osas avati teemat etenduse vormis, teises aga lahati probleesmistikku ühisaruteluga, mida koordineeris antropoloog Terje Toomistu.

¹ E. Dickinson, Kiri Maailmale. Tõlk D. Kareva. Tallinn, Eesti Raamat, 1988. Lk 75.