6. juunil esietendus Eestis Sõltumatu Tantsu Laval tantsulavastus “Müra”. Lavastajaks oli Palestiinas elav eestlane Helena Krinal (krinal | mansour) ning laval mürasid ZUGA ühendatud tantsijate liikmed Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja Ajjar Ausma.
Etendus algas vaikusest, laval olid laest alla rippuvad tsellofaanist kollast värvi kiled. Nad meenutasid ühelt poolt kärbsepabereid, mis ootavad soojalt ja säravalt tiivulisi, keda enda külge meelitada ning seejärel kinni hoida kuni surmani. Teiselt poolt tekkis assotsiatsioon mesilastaruga ning tsellofaan oli nagu värske voolav mesi kärgedelt. Kiled olid ainsad dekoratiivsed elemendid, nad püsisid enamasti paigal nagu kindlad seinad. Etenduse kulminatsiooni eel seinad “purustati”, nad pandi liikuma ja elama. Visuaalselt toimisid nad ka efektiivse peegelduse loojana.
Etenduse nimi oli “Müra”, tutvustuses oli kirjas tabav lause: “Maailmas, kus müra on muutunud normiks, on vaikus see, mis meid hirmutab”. Lavastus tegeles erinevate emotsioonide läbimängimisega, oskuslikult ja sügavalt. Tantsijate mängu toetasid valgusmäng ja erinevad igapäeva helid, linnulaulust püssipaukumiseni. Müra on midagi, mis meid häirib, mõne jaoks võib olla see ka linnulaul, näiteks üleväsinuna kesksuvel magama minnes. Kui miski meid häirib, siis me ärritume. Samas vahepeal me ei saagi aru, et müra või keskkond milles oleme häirib meid. Lavastaja ei vastanud tavalistele ootustele, et kui on püssid siis näeme laval hirmu ja kui linnulaul siis rahu. Negatiivsed ja positiivsed emotsioonid ei olnud sõltuvad kontekstist. Pärast raskeid katsumusi jääb süda sees värisema ka siis, kui päike lõpuks välja tuleb ja rahu maa peale saabub.
Tsellofaanide vahel maa peal oli kokku seotud pundar, mis koosnes kolmest värisevast inimesest, kahest naisest ja ühest mehest. See pulseeris ja liikus, tuksus nagu süda. Vaadates neid inimvaresid käisid peast läbi mitmesuguseid mõtteid. Mis paneb meid värisema ning kui palju värinaid me kindlate silmade taha ära peidame? Üsnagi raskelt hargnes pundar lahti ning hakkas mäng, kus kaks inimest kinnitusid alati ühe külge. Selles oli palju silmsidet, kontakti tantsijate vahel ja vastastikku mõistmist. Samal ajal ise kartes, pakuti üksteisele tuge. Vahepeal leiamegi tugevuse endas alles siis, kui toetame teisi.
Etenduse kõige magusam hetk, oli siiras ja puhas tüli tantsijate vahel. Tegelikult nad ei olnud isegi tülis, lihtsalt eriarvamusel. Mitte isegi eriarvamusel aga nad ei kuulanud teineteist vaid rääkisid edukalt hääletooni tõustes üksteisest üle. Vaieldi selle üle, et kus peaks olema kellegi jalg või kellegi käsi ja kui harkis jalad. Tõesti, tegelikult ei ole kunagi mõnus kuulata inimesi omavahel arveid klaarimas, see on lausa ahistav. Etenduse vormis meil sekkumise võimalust ei ole ning saame ohutult jälgida ärritunud inimesi kõrvaltvaatajatena. Tekkis äratundmine kõikidest nendest situatsioonidest, kus üksteise kuulamisele pole olnud kohta. Plussiks oli see, et etüüd oli nii päris. Tantsijad olid usutavalt omavahel päris tülis. Inimesed saalis pingestusid toolidel või hakkasid naerma. Pinged kogunesid ja kogunesid ning müra lõppes ühe tantsija täiest kõrist karjumisega. See etüüd oli lausa katarsise mõjuga. Ning lõpetav karjumine mõjus nagu äike pärast pikka põuda.
“Müra” oli mõnus tükk, kus eelkõige sai nautida professionaalsete tantsijate tööd. Iga tantsija isikupärasel tantsul oli võimalus särada, samas oli lavastaja suutnud läbi etenduse stiililiselt ühtset joont hoida. Positiivne oli veel vaatajale vabaks jäetud tõlgenduste võimalus, mille loomine jääb igaühe enda lõbuks. Seda toetas vastuolulisus muusika, liigutuste ning emotsioonide vahel ja ka loo ülesehitus, mis algas nullpunktis olemisega, arenes sinusoidina üles alla ning lõppes soojuse ja helge naeratusega.
