EKA galeriis on üleval ameerika ehtekunstniku Erinn M. Coxi isikunäitus „Üksildus on aeglaseim surm: reekviem igatsusele“. Tegemist on kaasaegse ehtenäitusega, mis tegeleb nii kunstniku kui ka meie kõigi hingeeluga – üksinduse ja igatsusega. Näitus on avatud 27. aprillini.
Erinn M. Cox omandab Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonnas oma teist magistrikraadi. Esimese magistrikraadi kaitses ta skulptuuris ja installatsioonis Memphise kunstikolledžis ning bakalaureusekraadi skulptuuris ja fotograafias Florida ülikoolis. Ta on õpetanud kunsti ja kunstiajalugu ning kirjutanud kaasaegsest kunstist ja disainist.
Oma ehtekunstis on Cox pühendunud hingeseisundite väljendamisele, läbiv teema on inimese surelikkus ning hirm üksinda suremise ees. Väljapanek räägib Coxi isiklikku lugu suurest armumisest ning sellele järgnenud igatsusest ja üksindusest. Tema looming on mõeldud meestele ja ainult meestele ning seda ka vaatluse all olevas seerias. Ühelt poolt on ehted väga rasked, antud näituse raskeim kaelakee kaalub 6,8 kilo. Kuid peapõhjus on siiski ehete täpne anatoomiline sobivus mehe kehale. Vormilt on mõningad neist nagu rõngassärgid ning metallist rõngad toovad täpselt välja mehe õlad, rinna ja abaluud. Kasutatud materjalid on vask ja messing, sealjuures rõngad on tehtud käsitööna vasest ning plaadid messingust, säravad metallid on aga oksüdeeritud mustaks.
Enne näitusesaali sisenemist lugesin seinal olevat tekstilõiku igatsusest, mis on iseenesest nagu väljalõige mõnest head armastusromaanist. Tekst sulatas mind üles, eemaldas meeltelt analüüsiva filtri, mis aitas läheneda näitusele kogemise kaudu. Sain aru, et juttu tuleb tunnetest ning ka minu hing vajas haavarohtu. Galeriisse sisenedes astusin ma justkui katedraali. EKA galeriis on sobivad kõrged seinad, puudusid veel vaid võlvid. Valgus oli maha keeratud, lauad seisid üksteise kõrval reas, igal neist üks või kaks ehet, mis olid valgustatud väikese lambikesega. Valgus oli suunatud kindlatele kohtadele, kuhu vaataja võiks tähelepanu koondada. Sissekäigu juures laua peal seisis näituse kataloog, kust sai lugeda tööde pealkirju ning näha seda, kuidas ehted modell Taavi seljas välja näevad. Parempoolsel seinal jooksid poeetilised lausekatked. Pime keskkond lõi teatava pühalikkuse meeleolu.
Kõik kokku moodustas täiusliku terviku, iga detail oli kunstniku poolt läbi mõeldud. See iseenesest ei tähenda seda, et vaatajal ei jääks ruumi oma tõlgendusteks. Tegelikult tundsingi end kui mõttekambris, kus segunesid erinevad mälestused ning tänased aktuaalsed tunded. Käies kaelakee juurest kaelakee juurde, kaevusin sügavamale iseendasse. Mis on see igatsus, mis meie kõigi hinge kriibib, mida nagu sangpommi päevast päeva enda järel lohistame? Mille kohalolekut eitame ning vahepeal enese eest peidame. Ankur, mis meid veepõhja kinnitab ja lõpuks ära uputab.
Tõin üksinduse kirjeldamiseks võrdluse sangpommi ja ankruga, sest need esemed iseloomustavad oma raskuselt, materjalilt ja värvilt Erinn M. Coxi loomingut. Iga teos iseloomustab teatud igatsuse etappi. „Ma mitte kunagi isegi ei lugenud“ on peenike vasetraadist tehtud kaelavõru, mida vaadates meenub nutueelne ahistusetunne kurgus. „Mulle meeldib, et ma meeldin sulle“ on rinnale kokku kuhjatud vaseringide sülem. Raskus rinnal annab uhkusetunde, nagu setu naistel – mida uhkem naine, seda vahvam on sõlg. „Mitte kunagi on pikk aeg ootamiseks“ on rinnaku peal lebav must messingplaat. Mis piirkonnas tunned kõige piinavamat igatsuse valu sina?
Ehete messingust ja vasest rõngad ühinevad ahelate mängus. Ringid koos meenutavad lõpmatust tähistavat kaheksat, igavikulisust. Teinekord nad katkevad, näiteks kaelaehtes „Ma tahtsin, et ma meeldiksin sulle sama palju, kui mina sind armastasin“. Mõnel ehtel on näha välja puhastatud vaske, mis särab nagu lootus oma igatsetut taas näha. Särab nagu need kaunid mälestused meie hinges, mis ka pilvistel päevadel naeru suule toovad.
Ma pole ammu käinud kunstinäitusel, mis pakuks midagi hingele. Ometi vajame seda inimestena nii väga. Vajame vendade Johansonide laulu „Nii külm“, vajame nutmaajavaid draamafilme ning hingestatud kunsti. Minu arvamus on loomulikult subjektiivne. Ma ei tea, kuidas kõnetab näitus siis, kui pole mingit probleemi üksindusega, kui proosalõigud ei kõneta. Kuid kindlasti kõnetab see laiemat publikut kui harjumuspärase kaasaegse kunsti näituse publik. Siinkohal jätaks sõna kaasaegne üldse ära. Tegemist on ehtenäitusega. Tegemist on loojutustusega. Tegemist on igavese looga sellest, kuidas seista silmitsi igatsusega.
Päisefoto: Valdek Laur
