Valgena mõjuvalt põrandalt peegeldub külm sinkjas valgus. Lavakülgede mustad kardinad koonduvad poolviltu tagaseina suunas, justkui katsena klaustrofoobset maaliperspektiivi luua. Tagaseina mattklaasi taga siravad advendiküünlad, mille ridadest tekkinud sümmeetria mõjub hoopis kiretumalt kui üksik kolmnurk koduakna hubasuses. Sellesse steriilsesse, ent samas kaelavajuvate seintega lämmatavasse ruumi astub naine (Henessi Schmidt), juuksed sasised ja üll vaid suur särk. Tema korratus justkui ei sobi siia, sellesse operatsioonisaali valgusega ruumi. Ent ta tuleb, võtab lava keskel oleva valge plastkuubiku tagant kausi värvikirevate kommidega, tardub hetkeks ning – kallab need kõrinal põrandale laiali. Miski on valla pääsenud, ussiauk Piret Jaaksi autorilavastuse “Ilusad inimesed” maailma on loodud.
Ussiauk maailma, mille keskmes on ilu ja selle puudumine, või õigemini see, mida ilu käsitlemine millegi kättesaamatuna inimesega teeb. Mõistame seda küsimust hästi, oleme ju kõik kasvõi korra võrrelnud enda välimust kellegi teise omaga, ning ehk ka sealjuures tundnud torget – midagi on enese juures valesti, puudu, liiga vähe või hoopiski üleliia. Võib-olla mõni tugevam natuur võtab selle torke teadmiseks ja läheb eluga edasi, mõni teine aga võib jäädagi enda kallal närima, kas siis natukesehaaval endasse rahulolematust nätsutades või halvimal juhul puredes oma õrnu kudesid verise vihkamisega. Iluga juba on kord nii – kui tunda, et seda pole piisavalt, siis ei hakka seda ka kunagi piisavalt olema, ükskõik mis protseduure enda pinna ja vormiga läbi viia.
Ilusse saab kahtlemata ka positiivsemalt suhtuda, kuid võib-olla on ilu mõtestamine ebakindluse kaudu asunud nõnda tugevasse fookusesse lavastuse valmimisel läbi viidud intervjuude tõttu välimust oluliseks pidavate inimestega. Intervjuude abil materjali kogumine tundub olevat mõjutanud ka lavastuse vormi – jutustatud lood on esitatud omavahel kas veidi või üldse mitte seotud stseenidena, millest arvestatav osa on üles ehitatud monoloogile. Nõnda mõjub lavastus eri tükkidest kokku pandud pildiraamatuna, Ilu perekonnaalbumina, milles küll mõned tegelased ka korduma hakkavad nagu perekonnaalbumis ikka.
Ehkki meile näidatakse killukesi sellest, kuidas vildakas suhtumine ilusse rikub ära suhted nii iseenda kui teistega, ei lase lavapildid ise ega nende “albumisse” paigutamise järjekord õhustikul (kohe) raskemeelsusesse vajuda. Lavastus võngub koomilise ning tõsisema vahel, vürtsitades viimast absurdiga. Sellise meeleolude põimimise heaks näiteks on stseen, milles lõbusad pidulised (Katrin Pärn, Roland Laos, Helgur Rosenthal) hooplevad omavahel selle üle, kes neist kõige usutavamalt meeldiva inimese maski ette suudab manada, nende joviaalne jaur vaheldumas toitumishäiretega naise (Schmidt) pisarsilmi pihtimusega kauni sotsiaalmeediapildi taga toimuvast. Tahaks peokolmiku enesekindlate klišeede üle naerda, aga samal ajal laval oleva kurva tüdruku pärast päriselt ei saa; tahaks tüdrukule kaasa tunda, aga taustal seisvate naljaka mütsi või suleboaga tüüpide tõttu samuti – päriselt ei saa.
Samas stseenis on ka selgelt esil lavastuse keskne vaatenurk ilust kui inimese soovist sobituda teiste sekka ja neile meeldida, samal ajal takerdudes enda loodud fassaadi. Ilu ise hajubki lavastuses mõneti kõrvalteemaks ja esile kerkib võimetus teise inimesega suhelda – kes ootab partnerilt täiust pealaest varvasteni (sõnakasutus on siin teadlik), kes arvab, et hea suhte aluseks on vabade käte andmine kodu sisustamiseks ja püüab hiljem hapuksläinud suhet parandada kõhulihaste treenimisega, mitte teist kuulates ja päriselt puudutades, kes keerutab pigem peegli ees ja joob viina kui suhtleb teistega. Vastsündinut vaadatakse ennekõike läbi kaamerasilma ja ka ilusaim armastuslugu toimub läbi klaasi.
Nõnda urgitseb lavastus argipsühholoogias, lastes vaatajail sealjuures heatahtlikku naeru pugistada, ent minetamata samas empaatiat – ehkki näiteks vananemishirmus Marta (Pärn), kes lõpuks ka noore kaunitari poolt töökohalt välja süüakse, jääb kahtlemata natuke totakaks kujuks. Stseenide huumoriga lõimimine loob huvitava efekti – kui tonaalsus muutub süngemaks, satub publik (vähemalt nähtud etenduskorral) segadusse ja otsib ikka veel nalja, mille üle naerda. Samas tekkis mul just huumori tõttu väike vastuolu käsitletud teemaga. Nimelt meenus mulle üsna etenduse alguses, kui lavastuse tonaalsus ennast juba selgemalt ilmutas, üks tuttav väga kaunis naine, kes juhtus kunagi tunnistama, et ta on alles viimastel aastatel suutnud hakata tasapisi uskuma, et ta ei olegi talumatult kole, ja et ilu teema teeb talle endiselt haiget. See vajutas paraku edaspidisele elamusele pitseri ja iga koomilisema elemendi juures käis läbi pea – kas kellelgi siin saalis võiks olla ühe või teise alateemaga seotud sügavad kompleksid? Kas kellegi jaoks võis siin olla millestki väga olulisest naeruga üle libisetud? Loomulikult võib vastu vaielda, et kõike traumaohvri potentsiaalse päästikuna käsitledes ei saagi midagi lavastada, ning et raskete teemade käsitlemiseks ongi tarvis kergust ja kõverpeeglit, et pingeid vabastada või olukorda uue pilguga vaadata. Nõustun ka sellega ja tunnistan, et küsimusele õiget vastust ei paista olevat, kuid meenutus ilu julmast haardest pealtnäha ka kõige ootamatumates kohtades tekitas lavastusele valusa lisakihi.
Ehkki trupp mängis lustiga iga rolli, mõjus igaüks mulle kõige tugevamalt just mõnes tõsisemas lõigus – ehkki loomulikult on komöödia nõudlik žanr, mille mängimist iseenesestmõistetavana ei tasu võtta, eriti selle lavastuse meeleolusid lõimiva noateralkõnni juures. Roland Laosi pedantne ideaaliihaleja ilmus esimest korda lavale tajutavas pinevuses, haarates närvilistes neelatustes ja altkulmu pilguga ka mind vaatajana pingesse tõmbuma. Helgur Rosenthali rollid olid kõik omanäolised, kuid mahajäetud mees baaris banaalset “lihtsa mehe” purjus juttu ajades võlus rolli empaatilise lahendamisega, kordagi inimtüüpi naeruvääristamata – siin oleks lihtne olnud jorsilikumaks kukkuda, kuid seda ei juhtunud. Katrin Pärn mängis laia paletti karaktereid, ent eriti meeldejääv oli minu jaoks roll, millele koomilist vinti ei olnud peale keeratud, näidates intiimse soojusega keskealise naise siseheitlusi, kes end ootamatult taas ihaldusväärseks peetavana leiab – kuid ka endisest professorist pudelikorjaja kaaslasele krutskit täis naeruga rähnide kutset demonstreerimas oli oma lustis minu jaoks lavastuse üks toredamaid hetki. Ennast kuulama naelutas ka Henessi Schmidti kehastatud vana naine, endisaegse kõnepruugiga ühtaegu helgelt ja mõrkjalt küla ilusaimast poisist jutustav Künnise Kaie.
Esile tuleks tuua ka grimmi-kostüümi ning nende kiireid vahetusi – Katrin Pärnast saab näiteks kibekähku mees, keda esimese hooga äragi ei tunne. Lõbus ja üsnagi küüniline leid on “Pere ja Kodu” nokamüts asotsiaali peas. Samas tekitab ebakõla lapsepõlve ilusatest nukkudest kõneleva tüdruku (Schmidt) välimus, mis oli niivõrd ülepakutud, et mina nägin laval drag queen’i ning ootasin terve stseeni seda kohta monoloogis, kus tuleb välja, et Barbie’dega mängimise aeg oli poisipõli. Mõistsin alles tagantjärgi, et ju siis taheti drag’ina mõjuva meigi ja riietusega luua inim-Barbie’t, mitte hüper-naist kehastavat mees-glamuuritari.
Kui lavastus algab korratuse vallapääsemisega, siis lõppeb see mõneti sarnaselt – nähtavale saab see, mis on justkui prahina vaiba alla peidetud. Kõik osakesed heljuvad üksikute tolmukübemetena õhus (või on liikumatult eri piltidena fotoalbumisse liimitud), ning ei puutu oma kurbuses kuidagi üksteisesse. Lohutu perspektiiv, ent eks ilu ja inetuse kategooriatega maadeldes oma pähe lõksu jääda olegi sünk. Ent siiski – “Kõik looduses on täiuslik, ka inimene, aga ta ise ei tea seda,” sõnab üks näidendi ehk elutargemaid tegelasi, vana pudelikorjaja (Pärn). Püüame temaga nõustuda – ja nõndaviisi lõksust välja murda.
Autor-lavastaja Piret Jaaks. Laval Henessi Schmidt, Katrin Pärn, Roland Laos või Siim Tõniste ja Helgur Rosenthal. Kunstnik Gabriela Liivamägi. Liikumisdramaturg Siim Tõniste. Helikunstnik Martin Rästa. Valguskunstnik Karl Marken. Lavastuse assistent Helen Kivi. Litereerija Birgit Malken. Produtsent Maarja Mänd. Esietendus 22. novembril 2019 Tartu Uues Teatris.
Fotod: Gabriela Liivamägi
