K. Põllu “Janu” (1975) / EKM
Kaljo Põllust sai legend juba eluajal. Oma väljapaistvate tööde ja uuendustega kujutavas kunstis,
aga ka oma tegevusega õpetajana ning ümbritseva maailma hämmastava mõistmisega, avaldas ta
märkimisväärset mõju Eesti kultuurielu arengule.
Ta jõudis oma elu jooksul juhendada mitmeid põlvkondi õpilasi, juhendada soome-ugri
rahvuslikku pärandit uurivaid teaduslikke ekspeditsioone ning olla ka esimeseks Eesti
kunstnikuks, kes oma töödes muljetavaldavas professionaalses kujundlikus keeles peegeldas
põhjarahvaste iidseid uskumusi ja müüte. Kuid kõigest sellest järjekorras.
Kaljo Põllu / EKM
Kaljo Põllu sündis 28.novembril 1934.aastal Hiiumaal Kopa külas. Tema vanemate Harald ja
Charlotte Põllu kodus kõlas alati muusika, lauldi palju, mängiti kitarri, mandoliini, lõõtspilli ja
suupilli. Kaljo ise unistas viiulist ning korjas Hiiumaal uue tee ehituseks põllukive, et endale pilli
ostuks raha teenida.
Nende koju ilmus esimene raadio külas, millest kõlas samuti muusika, õhtuseid uudiseid
kuulama kogunesid ka kõik naabrid. Ema oli pärit kaptenite perest ja väga haritud. Kodus oli
palju raamatuid ja ajakirju, aga vanaisa tõi reisidelt imepäraseid asju. Kõik see ergutas fantaasiat
ja huvi elu vastu, mis sai omaseks ka Kaljole. Veel üheks poisi kireks oli joonistamine.
1949.aasta kevadel lõpetas Kaljo Põllu Puski kooli ja suundus 15-aastasena mandrile Haapsallu,
kus asus Pedagoogiline Kool. See mitte ainult ei pakkunud haridust ega taganud eluaset, vaid
pakkus ka stipendiumit. Just see sai valikus otsustavaks. Tol hetkel ei taibanud veel Kaljo Põllu,
kes üldsegi mitte ei kavatsenud algklasside õpetajaks hakata, kui väga tal tegelikult vedas.
Sel ajal olid mitmed õpetajad lootuses põgeneda küüditamise ja tagakiusamise eest tulnud
Tallinnast üle Haapsalu õppeasutusse. Nii olid ühtekokku kogunenud mitmed imehead õpetajad,
kes arendasid edasi Kaljo muusikalist annet, suunasid veelgi rohkem loodust jälgima ja
armastama, avasid talle rahvuskultuuri ilu, andsid suuna noore inimese hingelisele avardumisele.
Õpetaja Georg Rogoškinist pidas ta lugu kui oma esimesest juhendajast kujutava kunsti vallas.
1953.aastal lõpetas ta kooli ning suunati tööle Tartust mitte kaugel asuvasse Külitse kooli, kus ta
probleemideta võeti tööle muusikakooli. Peale sõjaväeteenistust asus ta elama Tallinna, hakkas
andma tunde Lillekülas, Tallinna 8. Koolis. 1956.aastal saab temast ENSV Riikliku
Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) tudeng. Ja ka siin vedas tal lausa uskumatult
õppejõududega, kellest igaühte meenutas kogu elu jooksul soojuse ja tänutundega.
Kaljo Põllu / EKM
Peale instituudi lõpetamist määratakse ta Tartu Ülikooli kunstikabineti juhatajaks, kus ta töötas
13 aastat. Kaljo Põllu on meenutanud: “Tartu Ülikoolis toimus sel perioodil ilmne vaimsuse
kasv. Peaaegu igal õhtul toimusid ülikooli sööklas luuleõhtud, kus esinesid Jaan Kaplinski, Paul-
Eerik Rummo, Andres Ehin, Ly Seppel, Mati Unt ja teised, olid kohtumised tuntud autoritega ja
avatud loengud.”
K. Põllu “Luuletaja Paul-Erik Rummo” (1973) / EKM)
Saanud kätte oma esimese palga, tellis ta kunstikabineti kaudu kõik tol ajal ilmunud
kunstiajakirjad: Poolast, Tšehhoslovakkiast, Rumeeniast, Ungarist ja isegi Hiinast. Nende
ajakirjade vahendusel hakati Eestis saama teateid kogu maailma kunsti kõigi kaasaegsete
suundumuste kohta, mida siis arutati kuulsas “Werneri” kohvikus ühiskonnateaduste korpuse
esimesel korrusel. See kohvik oli vabameelsete oaasiks, omamoodi teiseks ülikooliks, mis
pooleldi avalikult, poolsalaja tegutses Tartu Ülikooli sees.
K. Põllu «Hirm» (1967) / EKM
1964-65. aastail teeb Põllu mitmeid sõite Koola poolsaarele ja Kaukaasiasse, tugevad
reisielamused kajastuvad tema töödes, mis nii või teisiti olid seotud maailmakunsti kaasaegsete
suundadega.
K. Põllu «Kuulaja» (1968) / EKM
- ja 1968.aastal jõuab ta tagasi graafika juurde ja hakkab aktiivselt eksperimenteerima
graafika tehniliste võtetega. Tema esimesteks graafilisteks lehtedeks said “Hirm” (1967) ja
“Kuulaja” (“Vaikus”), mis kandsid 1968.aasta poliitiliste sündmuste sügavat tagamõtet.
K. Põllu «Hingekellad» (1967) / EKM
Mõneti ettearvamatult hakkab ta oma töödesse lisama rahvakunsti kujundeid ja sümboleid.
Teoses “Hingekellad” (1967) vastandab ta plakatlikule, massikultuurile omasele naisenäole rea
rahvariietes neide ja kirikukellade helina.
Tema “Rukkilill” (1968) kujunes lausa ikooniks: kaheksa valges riides inimest osutavad kesksel
kohal asuvale rukkilillele. Arvestades pildi loomise aega ilmutas Põllu hämmastavat julgust,
kasutades Eesti rahvusvärvide kooslust sinisest, mustast ja valgest. Kusjuures rukkilill on
nimetatud Eesti rahvuslilleks.
K. Põllu «Rukkilill» (1968) / EKM
1969.aastal teostab kunstnik seeria töid, mis on pühendatud Eesti üldlaulupeo 100.aastapäevale.
Selles sarjas on esmakordselt tunda tema meie esivanemate elustiili ja maailmavaate sügavat
tunnetust. Tema must-valgete, kergelt pruunikate talutarede, puukirikute ja maastike arhailine ja
unelev atmosfäär taastab sügavamõtteliselt ja tunnetatavalt sajanditaguse ajajärgu.
Trükitud fotosid graafilistest lehtedest neiust pärjaga peas ühendab seeriaks sinakas joon, luues
samas koosluse nõukogude ajal keelatud, kuid eestlaste südameis elavatest Eesti rahvusvärvidest sinisest, mustast ja valgest. Kuid kõik trükitud eksemplarid hävitati tsensuuri poolt.
K. Põllu «Hingekellad» (1969) / EKM
1970-ndate aastate algul elab Kaljo Põllu looming üle tõelise buumi. Kunstnik on täielikult
keskendunud eestlaste juurtele, meie eelkäijate müstilise maailmavaatele ja soome-ugri rahvaste
iidsele kultuurile. Selleks, et teadvustada ja näidata, “kes me oleme”, sooritab kunstnik
ajarännaku rahvuskultuuri allikatele, et läbi mineviku teadvustamise heita pilk ja luua ettekujutus
oma tulevikust.
Viljakas koostöö ajaloolaste, arheoloogide, etnoloogide, fennougristide ja loodusteadlastega, aga
ka võimalus süüvida ülikooli raamatukogu ja rahvamuuseumi aarete sügavustesse, rikastasid
märkimisväärselt Kaljo Põllut, aitasid tal leida oma tõelise kutsumuse ja unikaalse kunstnikutee.
K. Põllu «Saatus» (1987) / EKM
Elnara Taidre on öelnud: “Põllu maastikud näivad endast kujutavat Eesti maailmavaate mudelit:
mitmed tema kompositsioonid avavad linnulennult kosmilisi maastikke “jumalikust”
vaatenurgast.”
1970-ndatel aastatel kujunes metsotinto kunstniku lemmiktehnikaks, temast sai selle erakordselt
nõudliku sügavtrükitehnika tõeliselt professionaalne meister Eestis.
K. Põllu «Lumesadu» (1973) / EKM
1972-1973.aastail loob Põllu portreedega tegeldes seeria, milles kujutab õpetlasi ja
intellektuaale, kes olid tema mõttekaaslased ja sõbrad: Jaan Eilart, Paul-Eerik Rummo, Paul
Ariste, Mati Unt ja teised.
K. Põllu « Mati Unt» (1973) / EKM
1973-1975.aastail saab teoks reis Uuralitesse ja Siberisse. Neile järgnesid ekspeditsioonid veel
mitmetele soome-ugri rahvaste aladele ja nende järel valmisid väljapaistvad graafilised seeriad:
“Kodalased”
“Põhjamaa” 1976-1977
“Kalilased” 1978-1984
K. Põllu «Päikesevene» (1978) sarjast «Kodalased» / EKM
Reisidel kogutud ja kogetud materjalide põhjal kirjutas Kaljo Põllu ka mõned raamatud, mis
tegid ta tuntuks ka põhjaliku uurija ja andeka kirjanikuna.
Lugude Eesti kunstikogust sari
Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames
Projekti autor: Irina Danilova
Montaaž: Svetlana Danilova
Tõlge eesti keelde: Airi Oyamets
Eestikeelse teksti luges Ilona Kroon
