6. juuni palav suveõhtu tõi Kivi Paber Kääridesse sooja muusika austajaid, kellel lisaks südameliigutusele, pandi liikuma ka puusad. Anett Kulbin ja Liisi Koikson tulid kevadel välja värskete EPdega, kuhu oli sisse koreografeeritud tugevaid mälestusi, tantsu, paigalseisu ning poeetilisi tundeid. KPK ruumid olid õhust tühjad – mitte ainult ilma tõttu vaid ka muusikast tingitud seisundi pärast. Jalalt jalale õõtsuvaid huvilisi see ei morjendanud, vaid märgata oli isegi suuremat soovi end uute lugude saatel liikuma panna.
Vaatlus läbi tantsija ja noore koregraafi romantilise pilgu läbi võis alata
2019. aasta on muutuste aeg ja seda on ka Anett ning Liisi meieni toonud. Universaalne kõla nii kehale kui meelel on pannud paljud kas esmakordselt või taas-armuma nende mõlema muusikasse.
Liisi Koiksoni EP koosnes lugudest, mille järgi iga improvisatoorne tantsija võiks katsetada keha liikumist. Tema hääle ja ruumi kooskõla tekitab maagilise olukorra oma stabiilsuse ja samal ajal nüansirikaste muutustega. Nii tantsijana kui koreograafina kõrvutaksin ta lood improvisatoorsete sessioonidega, sest hääle ja instrumentaali mänguline alakõla ei ole etteaimatav. On lihtne sukelduda tantsuliselt nii sõnade kui intsrumentide mängulisse maailma.
Liisi uued lood panevad iga inimese sisemise tantsija keha meditatiivsesse seisundisse, kus iga kehaosa saab olla raske ja õhkõrn samal ajal. Sinna on lihtne ära kaduda ja üllatades avastada end ühel hetkel õõtsumas – siseelu on elektriline ja lihased võivad lüürikaga kohtudes siiski kokku tõmbuda. EP tugevaks füüsiliseks vabastuseks on loomulikult “Can’t Stop Dancing”, mis paneb vaieldamatult kõiki endaga kaasa elama. Teiste lugude võlu live esituses peitub teadmatuses: kuhu see läheb edasi, mis kõla või üllatus tuleb järgmisena. Liisi paneb uskuma, et live maagia juhtub ainult ühel korral – ainult täna õhtul.
EP Bittersweet on täis kummastavaid variatsioone, kus igaüks saab end kehaliselt omanäoliselt väljendada
Anett Kulbini küpsetatud EP paneb keha tajuma, et see ei eksisteeri lihtsalt koos heliga, vaid sätib keha end sellega kaasa laulma/tantsima. Lugude temaatikaga on maitsekalt ümber käidud, mis tekitab kaaskuulajas äratundmisrõõmu ja äratundmishirmu – kuidas miski saab kõnetada nii keha kui meelt. Tema muusika paneb liikuma nii oma sõnade kui rütmiliselt äratuntavate löökidega, mis jääb kõrvu ja kehasse pidama esimesest löögist saati. Üllatav universaalne kõla on miski, mida paljud on püüdnud saavutada – ja sellega sai Anett imeliselt hakkama. Muusikalised sisevaated sobiksid tantsuks nii üksi magamistuppa, sooja suveõhtusse kui ka armumisteni varahommikustel tundidel.
Kui Liisi helikeel paneb tantsija keha eelkõige improviseerima, siis Anett on suutnud enda loominguga panna inimesi looma. Võin kihla vedada, et see ei peatu – vastastikune loominguind on ühendav lüli maagilise EP ja kuulaja vahel. Iga EP lugu on ideaalne intiimseks akustiliseks koosviibimiseks kui ka tantsuõhtuks, sest oma keha on raske selles muusikas vaos hoida.
Isiklikult oleksin pannud esinejate järjekorra õhtul teistpidiseks (tunnetuslikkuse tõttu), tõstnud KPK laed kõrgemale, andnud inimestele ja esitajatele ruumi ning õhku selle muusika sissehingamiseks. Alustanud Liisi mesise häälega ja lõpetanud Anetti toetava tämbriga. Samuti oleksin kuulajana, tantsijana ja kaasviibijana soovinud suuremat interaktsiooni publikuga, mida pidurdas artistide silmavaade. Isegi, kui me kuuleme, mida nad tunnevad – siis sooviksime seda mingil isekal põhjusel ka näha – et kõik meie meeled saaksid kaasatud.
2019. aasta muutuste tuuled tõid mõlemale lauljannale midagi uut – aga mõlemad hoidsid alles ka midagi vana. Koikson paitas kõrvu ja Kulbini laulusõnadega sai samastuda ka inimene, kes ei ole neid tundeid oma elus kunagi tundnud. Mõlema mini-kontserdi puhul oli väga ilus jälgida kuulajate kehakeelt ja tähelepanelikkust – keegi ei tahtnud ühestki sõnast, meloodiast või tundest ilma jääda.
Sümbioos kahe naise vahel on erakordne, sest tänapäeva maailmas on muljetavaldav olla samaaegselt nii õrn ja tugev.
Foto autor on Aron Urb.
