„Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” räägib tõepärase armastusloo 1962. aasta suvest, mil tagasihoidlik soome poksija Olli Mäki valmistub matšiks tolle aja sulgkaalu poksi maailmameistri vastu. Kuid peagi kaotab ta treenimise vastu täielikult huvi, sest tema vaatevälja ilmub neiu nimega Raija.
Ilmselt on tegu ühe romantilisima poksifilmiga, mis kunagi tehtud, sest poksimisest ja võitmisest on siin tähtsamal kohal armastus ning muud ilusad mõtted. Terve film annab hästi edasi seda armunud ja õnnelik olemise tunnet.
Kõige usutavamad kohad filmis on need, kui Olli ja Raija on üksteisega koos – sõidavad metsa vahel jalgrattaga või viskavad mere ääres lutsu. Neil on koos lõbus. Jääb selline mulje, et näitlejad olid ka päriselt üksteisesse armunud, sest nii hästi pole lihtsalt võimalik näidelda.
Tore on elada sisse sellesse ajastusse, mil tegevus toimub. Film on mustvalge ja aeglane – nagu olekski see 60-ndatel filmitud. Palju annavad juurde ka need treeningvahendid, mida filmis näidatakse – trenniriided, poksikindad, peakaitsmed – kõik on nii absurdselt vanaaegsed.
Tuleb tunnistada, et kinos vaadates oli film natuke igav, sest kuidagi ei kujutaks ette, et poksijad on kogu aeg sellised kergemeelselt naerusuised ja rõõmsad … Aga järgmisel päeval sellele tagasi mõeldes hiilis ikkagi põue soe tunne ja muhe naeratus, mida film endas kannab.
Kui tuua paralleel mõne eesti filmiga, siis meenub esimesena meie oma „Kevade” – samamoodi nagu Toots ei lase Arnol Teelega koos olla, segab Olli head äraolemist tema aktiivne mänedžer, kes tuletab talle tema kohustusi meelde.
Nii-öelda tavalistest ja igavatest inimestest hea filmi tegemiseks pidi režissöör ise tegema sama mis Olli: vältima igasugu võltspüüdlusi ja armuma taas filmitegemisse. Loodetavasti õnnestub see tal ka järgmiste filmide puhul.
