Selleaastasel DocPointil linastus ühtekokku 45 filmi, millest populaarseimateks osutusid vaatajate arvu järgi „Reiviv Iraan”, „Given”, „Stefan Sagmeister õnne otsingutel”, „Noma – hullud köögis”, „Ühendatud maailma ilmutused” ja „Veenus”. Mina nii populaarseid valikuid teha ei osanud ja sellest esikuuikust juhtusin nägema vaid ühte filmi – „Veenust”. Järgnevalt aga väike ülevaade kolmest linaloost, mis festivalil vaadatud teostest enim muljet avaldasid.

Einari Paakkanen jutustab filmis „Minu isa Siiriuselt” („Isäni tähtien takaa”) loo endast ja oma isast. Aastal 1992, kui Einari oli 12-aastane, osales tema isa Veikko koolitusel „Kuidas saada valgustatuks?”. Sealt naasis ta tõepoolest valgustatult ja teatas Einarile, et nad pärinevad Siiriuselt ning olid eelmises elus vennad. Sestpeale hakkas Veikko järjepidevalt saama sõnumeid kosmiliselt olendilt nimega Adam. Sõnumid ja vastused oma kõikvõimalikele küsimustele sai ta kätte automaatse kirjutamise teel. Aeg-ajalt lubasid kosmoseelanikud end ka ilmutada ja Einari käis koos isaga suvalistel Soome maastikel UFO-sid ootamas.

Nüüd, 25 aastat hiljem, on Einari jõudnud arusaamisele, et ta siiski ei usu hästi sellesse isa loodud spirituaalsesse võlumaailma, ja filmi eesmärk ongi see isale delikaatselt teatavaks teha. Muidugi ei ole see lihtne, sest Einari ei soovi isa tundeid riivata, samuti on temas väikesed kõhklused – mine tea, äkki on isal ikkagi õigus? Just sel päeval, kui Einari otsustab lõpuks kõik isale üles tunnistada, kuulutab Veikko, et UFO-d lubasid taas kohale ilmuda ja kaamerate ees oma olemasolu tõestamiseks lagendikul seisvat autot mitme meetri võrra liigutada. Einari ja Veikko veedavad seisva auto kõrval pika päeva, kuid paraku jääb see paigale. Samuti on kosmilised olendid andnud Veikkole pidevaid lubadusi lotovõidu kohta. Ka seda pole kunagi juhtunud.

Üsna filmi lõpuosas võtab Einari end siiski kokku ja tunnistab isale (produtsendi survel), et tema usk spirituaalsesse maailma on kadunud. Pärast seda on kõik kuidagi muutunud. Tekib distants. Seda ilmestab hästi stseen, kus Einari istub köögilaua taga koos isa ning tolle uue usujüngriga. Isa ja jünger vestlevad elavalt ning Einari on jutuajamisest täielikult välja lülitatud. Miski on kaduma läinud.

Einari Paakkanen selgitas seansijärgses vestluses ka seda, miks ta otsustas teha ülestunnistuse isale ning küsitleda noil teemadel lähemalt ka teisi pereliikmeid just dokumentaalfilmi kaudu, mitte privaatselt. Nimelt pidi ta suhtlusbarjääri ületamiseks võtma teatud kõrvaltvaataja rolli, end mingis mõttes distantseerima. Ilma selleta poleks ta enda sõnul iialgi julgenud isale tõde rääkida ega emale ja õele isa kohta küsimusi esitada.

Rahul Jaini „Masinad” („Machines”) kujutab rutiinist läbi imbunud tööelu ühes gigantses Gujarati tekstiilivabrikus. Pealkiri „Masinad” on väga tabav, sest ehkki üldjoontes keskendub film pigem inimestele kui tehaseseadmetele, toimivad inimesed selles keskkonnas masinlikumalt kui masinad ise. „Masinad” on suurepärane kinoelamus – üheaegselt ilus ja tülgastav. Selles on palju rütmi ja imelist esteetikat, aga samal ajal on selles räpasust, palavust, lausa füüsiliselt tajutavat unisust ja raskust. Samuti mõningast aeglust, üheülbalisust, mis annab hästi edasi suletud ruumi klaustrofoobiat tekitavat atmosfääri ja 12-tunnise vahetuse lõputut venimist.

Teksti osakaal filmis on väga väike, masinate nüri automatismi katkestavad vaid üksikud vestlused töötajatega, kes kirjeldavad oma närust elu ja selgitavad, miks streikimine paremate töötingimuste saavutamiseks võimatu on. Korraks suundutakse ka kontorisse, kus saab sõna tehase boss, keda ükski lihttööline iial näinud ei ole. Tema omakorda selgitab, miks tuleb maksta töötajatele madalat palka. Selgitused ei kõla küll kuigi veenvalt, kuid argipäev tehases jätkub…

Hoiatus! Täiuslikud helimaastikud. Kohustuslik kuulamine industrial noise’i austajatele.

Ulrich Seidli „Safari” jälgib väikest saksa ja austria jahituristide seltskonda, kes veedab puhkust Namiibia jahifarmis. „Safari” idee vormus Seidli peas, kui ta tegi oma eelmist dokki „Keldris”, kus austerlased demonstreerisid oma igapäevaste pilkude eest varjatud keldrielusid. Nii puutus ta kokku ka ühe vanema paariga, kelle keldris ilutsesid uhked jahitrofeed – sealt ka idee siduda puhkuse ja jahi teemad.

„Safari” on ulrichseidlikult minimalistlik film, mis edastab kliinilise täpsuse ja kummastava huumoriga küttimisprotsessi erinevaid etappe ja selles osalejate emotsioone: looma otsimisel ja jälgimisel tekkiv ning üha akumuleeruv rahutus ja põnevus, vabanemine ja lõõgastusmoment pärast looma tapmist, uhkus, ülevus, surnud loomaga poseerimine. Nagu ikka Seidli filmide puhul, olgu need siis dokid või mängufilmid, on tema tegelastes midagi sõnulseletamatult eemaletõukavat, lausa perversset. Jutuksoleva filmi puhul väljendub see mingis vaikses ja sihikindlas enesekesksuses, mis mõjub samal ajal ebameeldivalt ja naljakalt.

Festivali järel toimus kinos Sõprus ka „Safari” esilinastus, pärast mida sai kuulata Kristo Eliase juhitud vestlust Mati Kaalu, Peeter Hussari ja Tiit Maraniga. Peamiselt tuli jutuks trofeeküttimise äriline pool. Kristo Elias võttis teema üsna radikaalselt kokku, sõnades, et varsti hakatakse tarastama ja küttima ka inimesi. Jah, võimalik. Sellest on juba tehtud ka nii mõnigi film, mis õnneks ei ole dokumentaal, vt nt John Woo „Hard Target”.