Oma plaadi peal kirjutab Tuulikki Bartosik nii: “Ümbritsevas ruumis tunnen kõigi meelte – kuulmise, tundmise, nägemise ja liikumise – ühtsust, mis tuletab mulle meelde, et kõik vastused on siin – tuules, puudes, vees ja minu astutud sammudes. Pillimäng on midagi enamat kui avastamine. See tähendab pidevat vastuvõtlikkust tunnete ja mind ümbritseva keskkonna seostele. Mida vähem ma kuulen, seda rohkem ma kuulan.”
Kunagi kui ma Tuulikki Bartosikiga esimest korda kokku puutusin, tutvustas ta ennast kui muusikut ja jutuvestjat. Sel hetkel, võrdlemisi muusikakauge inimesena, oli mul pilt selge: kui jutuvestja, siis jutuvestja. Hiljem, mil hakkasin tutvuma lähemalt tema loominguga, sain aru, et see ei väljendu mitte ainult lugudes, mida ta muusika mängimise vahele jutustab, vaid eelkõige tema muusikas. Tuulikki valdab ladusalt vähemalt viite keelt. Helikeel on lihtsalt veel üks keel, mida ta hästi valdab ning milles ta lugusid oskuslikult ja nüansirikkalt edasi annab. Kuid nagu Tuulikki ise välja tõi: ta pigem võtab vastu, kuulab, vahendab impulsse, mida loodus ja teda ümbritsev temas tekitavad, muutudes seeläbi justkui tuule, puude ja vee vahendiks – keeleks, milles nad kõnelevad maailmaga meile kuuldavas ning arusaadavas vormis. Samas on see iga kuulaja enda valik, mis lõpuks temani jõuab.
Tuulikki Bartosiki uue plaadi “Torm veeklaasis” kontserdil oli võimalik muusiku loomingut kuulata, mõista ja näha ka sisemiste piltidena. Tähelepanelik kontserdikülastaja võis märgata lugude erinevaid fraase, isegi lauseid. Kui lugu kõneles merest, oli akordionihelides tuntav lainete loksumise rütm. Kui lugu kõneles metsast, oli kuulda justkui metsa kohinat ning avarat helimaailma kooskõlas lindude häältega.
Tema muusika on meditatiivne ja sügav. Muusika loomisprotsessi on mõjutanud erinevad keskkonnad (nt salvestamine ja muusika loomine loomuliku akustikaga metsas), ka keskkonna olukord (metsa mahavõtmine) ja ajalugu (II maailmasõja järgsetest pagulastest kõnelev laul “Lähme üle mere”). Iga lugu räägib omaette lugu Eestimaa loodusest, eestlaste käekäigust või iseenda erinevate tahkude nägemisest meie kultuuriruumis. Ühe teemaliinina on muusikas kindlasti sees Eesti vaatlemine justkui kõrvaltvaataja pilguga. Tuulikki süvenemine ajalukku on muusikasse sisse toonud väliseestlaste keerukate elude ning Eesti-igatsuse temaatika.
Teisalt võib öelda, et album on siiski pärimusliku kõlaga. Nagu meenutusena tulevad sisse rahvamuusika mustrid ning fragmendid, sest sellest Tuulikki alustas ning on tunda, et pärimusmuusika on ka tema praeguse loomingu allikas. Teisalt ei saaks öelda, et see on täielikult pärimuslik plaat, sest sekka kostab ka viise, mille mõjud võivad pärineda hoopis teiste maade pärimuslikest kihtidest, mis teeb Tuulikki autoriloomingu kuulamise väga põnevaks – kust on küll tulnud selle või teise loo inspiratsioon?
Kuulates olid nii kontsert kui ka album väga visuaalsed ning tekitasid tunde, nagu annaks autor mulle võimaluse kuulata mõnda põnevat peatükki Eestimaa elust. Kontserdi esimese loo ajal hakkasid mul silme ees jooksma pildid hilissuvisest õhtupoolikust mahajäetud talukompleksis, kus lahtist küüniust kiigutas tuul, vanad roigasaiad olid rohtu ja hiirehernest täis kasvanud, loojuva päikese valguses helkis niitmata heinamaa. Tekkis tunne, et sellel kohal olid omanikud, aga neid seal kohal ei olnud.
Loo lõppedes tuli välja, et selle pala nimi on “Nutvad niidud”. Võimalik, et autor pidas silmas hoopis midagi muud, kuid muusika oli niivõrd visuaalne, et selles võivad lahti rulluma hakata ka kuulaja omad lood. “Nutvad niidud” oli justkui meeldetuletus juurtest, mille kipume kergekäeliselt linna- ning töömelusse uppudes ära unustama. Samuti kõneles see lugu minu jaoks maaelu hääbumisest, väikeste keelte hääbumise traagikast ka laiemas maailmas kui Eesti, mis on vägagi valus ning vägagi aktuaalne teema.
Väga läks mulle hinge ka Artur Adsoni võrukeelsele luuletusele kirjutatud laul “Oh sõbra/Orukalda valss”. Plaadi peal kuuleb laulu kõrvale ka akordioni- ning Tuulikkile tavapäratuid kandlehelisid. Nende tekitamisel võtab Tuulikki aega ega kiirusta – omadus, mis on võib-olla tekkinud tema maailmarännakutel muusikuna. Tippakordionistina ei ole tal tuli takus, ta loob teadlikult pause, mis loovad igale järgnevale helile sügavama tähenduse.
Armastus, kirg, pehmus, selgus, torm – seda kõike võib Tuulikki loomingus tajuda. Ja kogu see torm mahub müstilisel kombel veeklaasi – globaalsete teemade läbielamine käib ikka iga üksikisiku hinges. Ja oskuslik pillimängija saab need teemad läbi enda muusikaks hingata.
Meie loodus ei ole enam puutumatu, looduse hõikeid justkui keegi ei kuule. Aga muusik on võtnud oma loomingu läbi vastutuse neid hääli siiski edastada.
Kokkuvõttes on Tuulikki Bartosiki uus plaat “Torm veeklaasis” justkui merereis läbi Eesti ja tema ajastute ning Tuulikkile kallite paikade nii siin kui ka mujal maailmas. Ta on oskuslikult korjanud üles nende ajastute ja kohtade helipildid ning tõlkinud need inimesele kuuldavasse vormi. Tegemist on sügava ning kauni helirännakuga, mis võib mõtisklushetkedel sobida kuulamiseks igale eestlasele. Samuti passib see kenaks kingituseks kõigile, kes alles Eestiga tutvust teevad, või ka neile eestlastele, kel Eesti mingil põhjusel ära kipub ununema. “Torm veeklaasis” on justkui äratus ja kutse õppida tundma oma juuri, oma sisu ning vaimuvara, toites end ühtlasi lugudega sellest, kuidas oli ja kuidas on.
Fotod: Siiri Padar
