Tutvusta ennast pisut ja räägi, kuidas sinust sai filmitegija? Kommenteeri mõne sõnaga oma eelmisi filme.
Soovisin juba varajases nooruses autoriks saada. Kuni tänase päevani olen püüdnud kirjutada. Aga olen pisut hüperaktiivne, seega on minu jaoks väga raske päevade viisi istuda ja kirjutada. Nii et keskkoolis hakkasime sõpradega koos filme tegema ja teeme neid siiamaani. Filmitegemine võtab aluseks loo jutustamise ja jaotab selle mitme kunstivaldkonna vahel, mis võimaldab koostööd paljude andekate inimestega, jõudude ühendamist ning koos millegi suurepärase loomist. See on väga sarnane laste tegemise ja nende kasvatamisega. See saab alguse ideede ja loo orgasmist, jätkub väga pika, vaikse ja intensiivse stsenaariumikirjutamise ning eeltootmise perioodiga (rasedus), väga valusa filmimisetapiga (sünnitus) ja seejärel pikaajalise järeltootmisega, mis on nagu lapse kasvatamine imikust täiskasvanuks. Ja nagu lapsevanemlusegi puhul, ei tehta ka filmi üksinda, vaid koos partneritega, kes panustavad oma loovuse ja teadmistega.
Pärast sõjaväeteenistust, millel ei olnud midagi pistmist kunsti ega filmidega, läksin Tel-Avivi ülikooli, kus õppisin filmi erialal ja kogusin enda ümber andekaid „kuriteokaaslasi”.
Aastal 2002, kui käisin ülikoolis, algas Iisraelis sõda ja mind värvati reservväe kompanii ridadesse. Sealt algas minu dokumentaalfilmi „Alfapäevikud” („The Alpha Diaries“) tegemine, mis räägib sellest, mida iisraellased sõjaväes teenides teevad. Filmisin seda viis aastat ja monteerisin kaks aastat. Samal ajal tegin ka lühifilmi „Ka lapsed on alustanud väiksena” („Even Kids Started Small“) lastest, kes võtavad kooli üle ja võitlevad ilma näilise põhjuseta õpetajatega. Arvan, et suureks saamise eri etapid on väga vägivaldsed ja tunnen vajadust sellest rääkida. Usun, et lastena oleme sellest teadlikud, kuid täiskasvanuks saades unustame.
Kust tuli „Väikeste inimeste maa” idee? Millest see film räägib?
„Väikeste inimeste maa” ühendab laste ja sõdurite teemad. See on lugu militaarsete mõjutustega laste kohtumisest lapsemeelsete sõduritega. Nad on kõik lapsed, nii sõdurid kui ka need noored lapsed. Ja millegi saamiseks mängivad nad kõik vägivallaga. See on tõde meie ühiskonnast. Saavutame võimu ja lahendame probleeme vägivallaga.
Aga soovisin ühtlasi rääkida huvitavat lugu. Neli last võitlevad oma territooriumi pärast. See on ainus koht, mis neil on. Ja samuti on seal verejanuline jumal, kes paneb nad eesmärgi nimel võitlema. See on minu maa ja inimeste lugu. Võitleme ja mõnikord ka sureme väga väikese territooriumi pärast. Meil on verejanuline jumal ja peame võitlemist õigeks teguviisiks. Usume, et jumal on meie poolel ja et oleme head inimesed. Kui oled harjunud nii mõtlema, võid teisel pool olevatele inimestele liiga teha ja pidada seda normaalseks.
Mis on „Väikeste inimeste maa” võttekoha lugu?
Kõik sai alguse sellest kohast. Aastal 1990 lendas seal sõjaväe relvatehas õhku. Mõni aasta hiljem jäeti see koht maha. Olen seal viimase 15 aasta jooksul korduvalt käinud. Soovisin seal filmi teha, sest minu jaoks kujutab see koht apokalüpsise olemust. Seal on näha, milline näeb välja elu ilma inimesteta ja milline on looduse tõeline jõud.
Muidugi ei tohtinud me seal filmida ja pidime salaja sisse hiilima. Filmimise ajal võeti meid kaks korda kinni ja sattusin peaaegu vanglasse, aga teadsin, et see film tuleb seal teha. Kohast sai kõik alguse. Sealt pärinevad meie esivanemate patud: põliselanikelt maa anastamine, maa saastamine keemiliste jäätmetega, relvade tootmine, maa müümine, kasutamine … Pärast seda sureme, loodus võtab võimust ja ring saab täis.
Kuidas leidsid võrratud lapsnäitlejad? Mul on eriti hea meel väga põneva tüdrukust tegelaskuju üle!
Laste leidmine on üks asi, kuid hoopis teine asi on leida lapsevanemaid, kes lubavad lastel sellises filmis osaleda. See võttis kaua aega ja otsisime kogu Iisraelist. Michel, tüdruk, kes mängib Tali rolli, elab filmimispaigast väga kaugel, kuid ta võitles rolli pärast ja teadsin, et ta saab sellega hakkama, ehkki ta on väga noor ja see oli talle väga raske.
Kui filmimisega alustasime, algas tõeline sõda (Tzuk Eytan, 2014) ja me ei olnud kindlad, kas vanemad lubavad meil lastega filmimist jätkata, kuna filmisime väljas, pea kohal lendasid raketid ja varjuda polnud kuhugi. Oli tõeline ime, et emad lubasid meil jätkata. Lapsed olid suurepärased ja tean, et nende jaoks oli see suurepärane aeg. Nad ei teadnud kogu filmi süžeed ja rääkisin neile seda järk-järgult. Me ei harjutanud tegelikke stseene, kuid filmimise ajal teadsid nad, mida teha, sest mängisime sarnaseid teemasid läbi.
Kuidas filmi rahastasid?
Üle nelja aasta püüdsime kohalikest allikatest raha saada, kuid ei leidnud piisavalt toetust. Käivitasime Kickstarteri kampaania, mille kaudu õnnestus leida mõni erainvestor. Kampaania ei õnnestunud, kuid mõni rahastaja jäi meiega. Pärast seda võtsime pangalaenu. Suurem osa filmitiimi liikmetest olid sõbrad, nii et nad olid nõus tasuta või väikese tasu eest töötama. Arvestades kõiki probleeme, millega silmitsi seisime, on ime, et film valmis sai. Aga hea energia ja positiivsete jõudude kaasabil õnnestus meil film teha väga vähese rahaga ja samas kvaliteetselt.
Järeltootmisel saime raha kahest allikast ja sellega suutsime filmi valmis saada kaks aastat pärast filmimist.
Filmi tegemine on väga kallis. Äärmiselt keeruline on teha madalaeelarvelist filmi, mis ei näe odav välja. Nägime palju vaeva, et see film olemasolevate väheste vahenditega valmis saada. Tean, et raha olemasolu korral oleks see film tulnud hoopis teistsugune. Mõnes mõttes parem ja mõnes mõttes halvem. Usun või tahan uskuda, et filmi just sellisel moel tegemine muutis selle paremaks. Olen kindel, et suurema eelarve puhul ei oleks me iialgi filminud selles kohas. Suuremad produtsendid või rahastajad ei oleks meil ealeski lubanud sellist riski võtta.
Kes on filmi muusika autor ja millist atmosfääri soovisite muusikaga luua?
Esimene, kellega hakkasime koos filme tegema, on Gad Emile Zeitune. Elasime teineteise naabruses ja õppisime koos keskkoolis. Meil on produktsioonifirma Royal Rat Productions. Gad on andekas helilooja, kes elab Los Angeleses, ja ta komponeeris muusika täiesti tasuta, tulevikuinvesteeringuna. Tänu Gadile ja paljudele teistele on see film praegu olemas.
Kui me filmi endale ette kujutasime, soovisime, et heliriba oleks nagu spagetivesternil. Aga varajased katsetused näitasid, et see ei lähe, ja mõistsime, et saatemuusikaks ei sobi meloodiline orkestreering, vaid midagi väiksemat ja häirivat. Sobiva muusika leidmiseks tegime palju erinevaid versioone.
Kuidas film Iisraelis vastu võeti?
Oleme filmi näidanud kahel Iisraeli filmifestivalil. Arvan, et see pole tõelise diskussiooni tõstatamiseks piisav. Loodan, et leiame filmile levitaja ja jõuame siis inimesteni. Seninähtu põhjal võib öelda, et on neid, kes võtavad filmi ja selle sõnumi väga hästi vastu, kuid suurem osa publikust võitlevad selle nagu mingi haiguse vastu.
Kui oled harjunud alluma, on väga raske olla avatud uutele, reegleid rikkuvatele ideedele. Aga soovingi, et publik häält tõstaks. Las nad vihkavad seda ja lähevad sellega kaasa. Võib-olla osa nähtust jääb nende meeltesse pidama.
Millised filmid ja režissöörid on sind mõjutanud?
Lähen ajas tagasi Itaalias USA publiku jaoks tehtud filmide kuldajastusse. Minu lemmikfilmide autorid on Sergio Leone, Lucio Fulci, Ruggero Deodato ja teised selle ajastu režissöörid.
Soovin, et saaksin seal koos nendega olla, sest mulle tundub, et neil oli vabadus luua kirglikult ja peaaegu ilma piiranguteta. Tänapäeval taltsutatakse meid üha uuesti ja uuesti samu draamasid tegema ja on väga raske leida pragu, kust läbi pugeda, et mõnd hullumeelset filmi teha.
Sinu (kõigi aegade) lemmikfilmid?
„Hea, halb ja inetu” („The Good, the Bad and the Ugly“). Püüdsin mõnd oma lemmikstseeni sellest filmist „Väikese inimeste maa” puhul rakendada. Näiteks stseen, kus üks sõdur teise hülgab.
Kuidas edasi? Millised on sinu tulevikuplaanid?
Teen mõne loo kohta taustauuringut. Kui soovin veel ühte täispikka filmi teha, pean mõtlema raha kogumise peale ja tunnen, et ei saa lähtuda ainult oma fantaasiatest, vaid pean leidma laiemaid teemasid.
Kas soovid lõpetuseks veel midagi öelda?
Tahan öelda, et filmide tegemine, nagu ka elu, on teekond. Pead leidma oma kaaslased, pead nautima teekonda ja järgima oma vaistu ning mitte kunagi tagasi vaatama.
Arvan, et tuleb tõstatada keerulisi küsimusi ja mitte kunagi ei tohiks karta astuda vastu meid ümbritsevale kurjusele. Tänapäeva Iisraelis leiab suurem osa inimestest, et on lihtsam ümbritsevat – näiteks okupatsiooni – eirata. Kuid see jääb meid kummitama ja sööb meil vaikselt hinge seest. Peaksime reaalsusega silmitsi seisma ning julgema sekkuda. See on elu ja kuidagi teisiti ei ole võimalik.
Samuti soovin mainida filmi produtsenti, oma sõpra ja partnerit Tony Coptit. Tony on Palestiina produtsent, kes tegutseb Iisraelis. See film näitab, et inimesed töötavad koos ja meie vahel ei ole piire. Ainult valitsused ehitavad müüre ja süstivad inimestesse hirmu.
* „Väikeste inimeste maa” viimane linastus PÖFF-il toimub 24. novembril kell 17.30 kinos Apollo Kino Solaris.
Vaata Yaniv Bermani dokumentaali „The Alpha Diaries“ siit: https://www.youtube.com/watch?v=I7jN0iCVEtQ
[Best_Wordpress_Gallery id=”20″ gal_title=”Yaniv Bermaniga filmi pildid”]
