Ari Asteri teine täispikk mängufilm “Jaanipäev” pakub mõnusat rännakut Ameerikast Rootsi ja argiteadvusest välja, aga ka ohtralt süvenemist väärivat visuaali.
Nagu Aster on peaaegu kõikides oma “Jaanipäeva”-teemalistes intervjuudes maininud, oli folk-horror žanri kasutamine loo raamistikuna teadlik valik, mille puhul teab iga asjast huvitunu juba üldjoontes ette, kuhu lugu tüürib ja millega see kõik lõppeb. Seega ei ole süžeekiht enam esmatähtis ning sellest olulisemale kohale asetuvad kulgemise keerdkäigud, kõrvalised nüansid, õhustik ja detailid.
Üllataval kombel on päris palju kuulda ja lugeda olnud, et “Jaanipäeva” nimetamine õudusfilmiks ei ole eriti põhjendatud või et see on lausa eksitav. No olgu. Sellega võiks isegi nõustuda, kui läheneda vägagi mitmekülgseid võimalusi pakkuvale žanrile ainult ühest küljest, tuues välja näiteks asjaolud, et filmis ei ole eriti millegi üle ehmuda ja et vägivaldsed teod pannakse suuremalt jaolt toime salamisi, kusagil kaamerate eest hästi varjatud paigas. Aga nii mõnigi kord eitatakse õuduse kohaololu Asteri filmis hoopis põhjendusega, et see ei ole ometigi mingi madalaeelarveline rapper, kus kedagi kuskil pimedas keldris ohjeldamatult piinatakse ehk teisisõnu leitakse, et “Jaanipäev” ei saa olla õudusfilm seetõttu, et see pole piisavalt odav, piisavalt halb ega piisavalt igav.
Seda muidugi, et temaatiliselt on “Jaanipäev” väga rikkalik. Ameeriklastest külalistele eksootilisena mõjuva väikese Rootsi kogukonna kommete ja traditsiooniliste rituaalidega tutvumise pealispinna all hõõguvad nii mõnedki eksistentsiaalsed küsimused, vastakad emotsioonid ja Asterile omaselt ka küünilise huumoriga ühte põimunud nõretav äng ja melodraama. Ehkki “Jaanipäevas” on tuntav slasher’ile omane loogika, ei pühendata tõepoolest kuigi palju ekraaniaega sellele, kuidas keegi oma otsa leiab. Pigem on põhjalikuma vaatluse all suhted, õhus hõljuvad lahkuminekumeeleolud ja kõige selle taustal vaikselt-vaikselt tukslev metsiku kättemaksufantaasia rütm. Juba Asteri debüütfilm “Pärilik” näitas, et ta on ülimalt osav inimeste psühholoogiliste seisundite ja hingepainete peegeldamises filmikeele vahenditega ning seda oskust kasutab ta seegi kord väga peenelt ja meisterlikult ära. Just sellistes psühholoogilistes puurides aretab ja kasvatabki Aster oma õuduselemente, jättes tuima vägivalla ja fantaasiavaese žanrifilmi klišeed tagaplaanile.
Juba Asteri debüütfilm “Pärilik” näitas, et ta on ülimalt osav inimeste psühholoogiliste seisundite ja hingepainete peegeldamises filmikeele vahenditega ning seda oskust kasutab ta seegi kord väga peenelt ja meisterlikult ära.
Tšiili filmilegend Alejandro Jodorowsky on oma psühhedeelsest vesternist “El Topo” rääkides öelnud, et ta ootab filmilt midagi seesugust, mida enamik põhja-ameeriklasi ootab psühhedeelsetelt droogidelt. Jodorowsky sõnul ei tuleks psühhedeelset filmi luues minna seda teed, et kujutada filmis psühhedeelseid aineid manustanud inimese nägemusi, vaid narkootilise toime mõjulepääsemiseks peab film ise olema vaataja jaoks see manustatav droog.¹ Ari Aster on “Jaanipäevaga” sellise droogilaadse toote valmistamisele küllaltki lähedale jõudnud. Filmi jaanipäeva kestusele konkurentsi pakkuv pikkus, aeglus, mis võimaldab teha suvalisi ja tähendusrikkaid (alati teadmata, kumb on kumb) kõrvalepõikeid, lakkamatu visuaalne rikkalikkus, ebamaiselt kaunid värvid ja pidevalt õrnalt moonduvad maastikud avavad järk-järgult aegruumide, emotsioonide ja lugude vahelisi tunneleid, viies vastuvõtlikuma vaataja endaga kaugele-kaugele kaasa … Kõik see kulmineerub ekstaatilises finaalis, kus fantaasiad täituvad, äng hajub ja lõpuks vallandub rõõm.
¹ Jodorowsky, El Topo: The Book of the Film, lk 97.
