Zombid on igavad, mitte kuigi nupukad ja ega nad ka Jim Jarmuschile teab mis huvi ei paku. Kui heita pilk zombifilmide evolutsioonile, siis pole selles antipaatias ka midagi imekspandavat. Sest tõsi ta on, et viimase 50 aasta jooksul pole selles žanris just midagi ülemäära revolutsioonilist toimunud ega ka zombide isiksuseomadused märkimisväärselt arenenud. Zombid on olevused, kellel puudub säärane pikaajaline ilukirjanduslik taust, nagu on näiteks vampiiridel. Piltlikult võib öelda, et zombid hüppasid otse Haiti folkloorist kinolinale, mistõttu zombifilmide algusaegadel ei kujutatud neid mitte innukate tarbimiskultuuri esindajatena, vaid nad peegeldasid eelkõige seda õuduse aspekti, mis nood olevused ka rahvalugudes nii hirmuäratavaks muutis. Õudseks peeti zombide täielikku apaatsust, kiretust ja huvipuudust, nende täielikku isiksuse puudumist. Üks oluline nüanss selle kõige juures oli aga see, et zombid toimisid nagu robotid või androidid – neid juhtis alati keegi teine – nõid või manaja –, mistõttu võib ka öelda, et nad kujutasid ohtu väljastpoolt.

Vanameister George A. Romero oli see, kes pani zombižanri tuuled uues suunas puhuma. Üks tähtsamaid tema populariseeritud aspekte on vast see, et zombid muutusid kontrollimatuks. Nad ei kujutanud enam ohtu kusagilt väljastpoolt, vaid kasvasid välja meie endi keskelt. Ehk vana hea “zombid oleme me ise”. Samuti oli just Romero see, kes tõi oma 1968. aasta “Night of the Living Deadiga” masside teadvusse idee, et zombi ainus “surmavalt” haavatav kehaosa on pea. Varasemalt oli seda pisidetaili nii mokaotsast mainitud ainult mõningates filmides, nagu “Revenge of the Zombies” (1943) ja “Creature with the Atom Brain” (1955).

No ja muidugi see ühiskonnakriitika: inimene kui tarbija, tarbija kui zombi, kelle kesta sees pesitseb veel üksnes tühi ja hingetu iha. Kõikidele nendele Romero uuendustele leidub Jarmuschi zombiloos ohtralt nii otsesemaid kui ka kaudsemaid viiteid.

Jarmuschi filmi on hea vaadata. See on oma kummastava atmosfääri ja kõige paremas mõttes idiootsete dialoogidega õhuline ja vaimukas. Sümpaatne on see, et filmis on väga vähe või peaaegu üldse mitte zombifilmide kõige igavamat osa ehk inimesi, kes kaklevad zombidega, vahepeal ka üksteisega võimuvõitlust pidades. “Surnud ei sure” on mõnusalt kerge ja mänguline ega sisalda žanrile omast maailmavalu ja halamist. Loo sisu on siiski märkimisväärselt ebaoriginaalne ja siingi võib otsejoones tagasi pöörduda meie vana sõbra Romero juurde. Seekord selleks, et osutada asjaolule, et kuigi “Elavate surnute öö” tulekust on nüüdseks möödas juba 50 aastat, ei ole suurt midagi muutunud. Ei elus, ei filmis. Just see staatiline seis kultuuris ja hoiakutes on üks tahk selles, miks maailm oma teljelt üha rohkem kõrvale kaldub ja järjekindlalt oma lõpu poole rühib. See on miski, mida küll järjekindlalt teadvustatakse, kuid millest ei näi sellegipoolest pääsu olevat. Selline väikeste stiilierinevustega paigaltammuv maailm on samasugune väljapääsmatu lõks, nagu seda on Jarmuschi stsenaarium, mida mõningad filmitegelased võivad küll lugeda ja sellest midagi arvata, aga mida nad muuta ei saa, isegi kui teavad, millega see kõik lõppeb.

Lisaks Romerole saadab Jarmusch oma värskeima filmiga põgusa, kuid see-eest tunnustava peanoogutuse ühele oma lemmikfilmile, Kihachi Okamoto 1966. aasta samuraimärulile “Sword of Doom”, milles Tatsuya Nakadai kehastatud hullunud sotsiopaatsamurai oma vaheda külmrelvaga surma külvab. Just sellest filmist on inspireeritud Tilda Swintoni ükskõikse uhkuse ja elegantsiga sooritatud katananipid. Väärib märkimist, et Jarmuschil on mainitud samuraifilmiga eriline side, sest omal ajal suitsetamist maha jättes lukustas ta end kümneks päevaks oma elamisse ja lükkas hukatusliku mõõga seiklused DVD-mängijasse lausa 2–3 korda päevas ehk iga kord, kui tundis endas viha tõusvat. Filmi ääretu nihilism ja selles pulbitsev raev aitasid isiklikke nikotiininäljaseid emotsioone hõlpsamini vaos hoida.

Võib-olla võiks Jarmuschi enesegi teosest kujuneda kellelegi samasugune teraapiavahend – näiteks konsumerismi vastu. Külm talv on ukse ees. Hea võimalus neil, kes tajuvad maailmalõpumeeleolusid või tunnevad, et tarbivad ehk üleliia, uksed-aknad nädalakeseks kinni lükata ja võtta muu tarbimise asemel käsile üks korralik filmidieet. Menüüs mõistagi ainult “Surnud ei sure” (soovitatav minimaalne manustamissagedus kaks korda päevas).