28. oktoobril käisin Vene Teatris vaatamas Dostojevski suurteose “Kuritöö ja karistus” instseneeringut, mille on teatriformaati seadnud Igor Lõssov.
Etendus leidis aset teatri väikeses saalis, mille kasutamine oli õigustatud, kuna raamatus on tihtilugu esile toodud, kui kehvades ja kitsastes tingimustes tegevustik toimub. Seega vähendaks loo suurele lavale viimine selle tunde edasikandumise võimalust. Väikeses saalis on vaataja kogu kehaga looga kaasas.
Lavakujundus on rikkalik, pigem otsene, realistlik, mitte ülemäära tinglik, kuid ometi peitub selles ka teatud sümbolism.
Publik astub saali uksest sisse, sattudes kohe lavale ning möödudes kohtadele liikudes näitlejatest. End istuma seades võib jälgida erinevaid tegelasi askeldamas.
Esimeses vaatuses asetseb lava eesosas suur laud, mille taga toimub nii mõnigi stseeniarendus. Sama laua taha istuvad ka esimeses reas olevad pealtvaatajad, kes saavad seeläbi osa neist olulistest stseenidest, mil näitlejad laua taga istuvad. Kes soovib, võib süüa ühes kindlas stseenis enda ette asetatud taldrikult etenduse sissejuhatuse jooksul valminud pannkooki, juua pitsist viina (siiski pigem vett?). On võimalus vaadata näitlejate iga näoliigutust eriti täpselt, saada osa reaktsioonidest intiimsel moel. Selline lähenemine ei jäta just eriti palju võimalust eksimiseks või väheseks siiruseks. Iga näitleja peab suutma enda rolli eriti külluslikult tõestada. Laua taga saab tegelastega ühiselt kogeda lõbusust, kirge, pettumust, lahkust, kaastunnet, ausust.
Lava vasakul poolel, teisel korrusel asetseb uurija Porfiri Petrovitši kabinett, kus toimuvad ka mõned olulisemad stseenid. On tohutult kahju, et need on vaatajast nii kaugele viidud, kuna nende hetkede psühholoogiline mäng, iga näoilme, kehaliigutus on raamatu järgi ühed tähelepanuväärsematest. Ometi on selline paigutus mõistetav, kuna see annab uurijale Raskolnikovi suhtes teatud üleoleku – tema kontrollib seda mängu, kahevõitlust, mis nende vahel toimub.
Kostüümid on ootamatult korralikud ja kaunid. Raamatust võib lugeda, kuidas nii mõnegi tegelase puhul on tegemist erilises vaesuses elava inimesega (Raskolnikov, tema õde Dunja, ema Pulheeria, Sonja, Katerina, Semjon). Oleks oodanud rohkem katkisi, määrdunud, pleekinud, päevinäinud rõivaid. Ometi on kostüümilahenduses näha läbivaid toone ja ajastutruudust, mis kogu lavakujundusse sobilikult paigutuvad.
Valgustust on kasutatud väga läbimõeldult. Lavastus algab pimeduses, mida valgustatakse vaid väheste tikutõmmetega. Tikutulega uuritakse uudishimulikult ruumi, publikul on võimalik olla koos tegelasega teadmatuses, otsides ühiselt vastust küsimusele “mida täpsemalt avastatakse?”. Säärane tundlik, loo, keskkonna ja publikuga arvestav valguse kasutus on läbiv terve etenduse puhul. Kasutatakse küünlaid, mida on nii mõnelgi korral mainitud raamatus, kus paljud juhtumid leiavad aset justnimelt küünlavalgel. Samuti tuuakse oskuslikult välja iga tegelane ruumis vastavalt sellele, kui suur osakaal tal mõnes konkreetses stseenis on või millal ta rääkima hakkab. Ühe erilise näitena tooksin siinkohal välja stseeni, kus omavahel on rääkimas Sonja ja Raskolnikov, esimest valgustamas soojem, kollakam, madalama temperatuuriga valgus, ning teist külmem, sinakam, kõrgema temperatuuriga valgus. Soe valgus toetab Sonja helget, lahket, andestavat, armastavat loomust ning külm valgus toetab Raskolnikovi sünget, kahtlevat, kahtlustavat, pingestatud loomust.
Huvitava lavalise efektina on kasutatud vihma, mis langeb pärast Katerina Ivanovna surma. Peaaegu pimedas ruumis langev vihm lisab loole rõskust, süngust, rõhutab kurvameelsust.
Muusikat on kasutatud väga kindlates kohtades ja pigem vähe. Vaimulik muusika, õigeusu kirikulaul, on asetatud neisse stseenidesse, mis sisaldavad Piibli lugemist, palvetamist, vaimseid tundmusi. Muusikat lisatakse neil hetkedel, mil toimuvad kõige olulisemad iseenda või olukorra avamised, dialoogid. Seeläbi äratatakse publikus neis kohtades eriline erksus, tähelepanelikkus.
Stseenivahetused on kiired ja sujuvad. Lihtsusega minnakse üle ühest toimumispaigast teise, ühest ajahetkest järgmisesse, või jäetakse hoopis mitmeid ajahetki vahele, mis nähtavasti instseneeringus nii olulised ei ole. Selline aja ja ruumi vahel liuglemine annab edasi raamatus kirjeldatud deliiriumis olekut, kus peategelane Raskolnikov ei tea mitmel hetkel, miks ta kuhugi on sattunud või kui palju aega on möödunud.
Liikudes karakteriloome juurde, toon välja, et sattusin minagi istuma selle suure keskse laua äärde, kust oli võimalik lähedalt, umbes meetri kauguselt jälgida nii Amalia Ivanovna kui ka Rodion Romanõtš Raskolnikovi käitumismaneere ja reaktsioone. Neist tegelastest õhkub tõsidust, siirust. Selles vormis on nad tõsiseltvõetavad, on võimalik tõmmata raamatuga hästi kokku käivaid paralleele. On aga momente, kus on tunda, kuidas midagi jääb karakteriloome puhul puudu või kuidas mingi osa nende olemusest jääb publiku ette toomata või siis tuuakse publikuni hoopis teistlaadi karakter. Katerina Ivanovna näiteks ei ole tiisikuses pea kaotanud endale ja teistele kahju tegev meeleheitel naine, vaid pigem lausa meeldiv tegelane, kes kaasab oma arusaamatutesse, kuid mingil veidral moel ka pisut lõbusatesse sekeldustesse lisaks kaastegelastele ka publikut. Uurija Porfiri ja Raskolnikovi vahelistes dialoogides jääb puudu pingelisusest, pikkadest kandvatest pausidest, pilkude mängust, ärevusest. Need on raamatut lugedes kõige elektriseeritumad kohad, aga sellest jäi etendust vaadates pisut puudu. Pigem on näha allaandmist ja ükskõiksust kui sisemist võitlust. Allaandmine on raamatus aga üks kõige viimasemaid asju Raskolnikovi poolt ning kui see viimaks juhtub, väldiks ta kõige parema meelega Porfiriga uuesti kokku puutumist. Usutavasti võib seda ülima pinge momenti etenduse kontekstis näha sel hetkel, kui Porfiri ja Raskolnikov uurija kabinetis räägivad, aga kuna see on publikust kaugele ja kõrgele viidud, siis selle stseeni siirus ja reaalsus jäävad vaatajalegi pisut raskesti haaratavaks.
Eelkõige oli aga meeldiv näha, kuidas vene hingele sobib vene teksti esitamine. Oli ju etenduses kasutatav tekst pea sõna-sõnalt raamatust võetud. Kordagi ei olnud tunda, et oleks kuidagi üle pakutud, üle mängitud, isegi mitte seda, et mingeid momente raamatu järgi ka teistel viisidel võiks tõlgendada. Iga reaktsioon, liigutus ja pilk olid omavahel kooskõlas. Seetõttu ei ole üllatav, et näitlejad pälvisid publikult seisva ovatsiooni.
Siitkohalt liigukski selle juurde, kuidas publik etendust vastu võttis. Etendusel käimise kogemust jagasin nelja inimesega, kelle muljed järgnevalt välja toon.
Külastaja 1. Ilusad kostüümid olid ja huvitav lavakujundus. Mulle meeldis väga see, et kui saali sisenesime, astusime kohe lavale, näitlejatest mööda, ja see, kuidas suur söögilaud oli lava ääres, nii et publik istus laua taga ja sai pannkooke süüa. No sensatsiooniline ju! Vihma sadamise efekt oli ka lahe! Ja peaosatäitja oli ilus noormees.
Külastaja 2. Minu jaoks oli Vene Teatris käimine esmakordne kogemus, mistõttu andis see ehk kaalu kogu elamusele, kuid kokkuvõttes oli etendus tulvil emotsionaalsetest etteastetest, mida iga päev teatrilaval ei näe. Viimasele aitasid kindlasti kaasa väike, blackbox’i tüüpi saal ja asjaolu, et ilma tõlketa ei saanud ma aru kõigest, millest laval räägiti. Ja see ei olnud üldse negatiivne, vaid pani keskenduma nii miljööle (näiteks kui hästi oli imiteeritud pisimaidki raudelemente lavakujunduses) kui ka kõigele sellele, mis toimus laval ning millised olid seejuures inimeste näoilmed ja hääletoonid. Eredalt on meeles peielauastseen, mis andis kogu etendusele humoorika alatooni (kuigi pannkookide söömine oli ilmselt kokkumäng, siis tekitas see mõnusa tunde, et publik on etendusse kaasatud). Lisaks stseen, kus Raskolnikov räägib teise vaatuse alguses diivanil istudes politseiohvitseriga – see ükskõikne pilk ja hääletoon olid omamoodi nii loomulikud vene rahvusest noormehele, tekitades tunde, et ega ükski eestlane seda pearolli kunagi usutavalt mängida saakski. Kõik emotsioonid ja miimika tunduvad vene rahvusest näitleja läbi selle etenduse puhul nii loomulikud – peaaegu nagu näitlemata (sama ebaloomulik kui “Kuritööd ja karistust” mängimas oleks kuulata eestlaseid Shakespeare’i värsse ette lugemas, kuna see on lihtsalt nii britilik). Ka Sonja ja Katerina Ivanovna olid oma emotsionaalsuses väga mõjusad ning ehedad.
Külastaja 3. Näitlejatööd olid nauditavad, eriti meeldisid Katerina Ivanovna ja Amalia Ljudvigovna osatäitjad. Lavastus ise jäi veidi nõrgaks, ootasin, et keskseid teemasid oleks jõulisemalt ja kujundirikkamalt kajastatud. Dunja, Pulheeria ja Sonja rollid, või vähemalt üks neist, oleks võinud olla suurem, tükis jäeti nad üsna tähtsusetuteks kõrvaltegelasteks, sellest oli kahju. Etendus oli üsna lühike, nende võrra oleks see ilusti võinud pikem olla. Porfiri ja Raskolnikovi stseenidest tahtsin rohkem pinget, kahe näitleja vahel rohkem pingpongi, särisevaid pause ja keemiat. Nende stseenide viimine teisele korrusele, publikust kaugele, oli minu meelest viga. Väga meeldis, kuidas kasutati vihma ja esimese rea publikut kui Marmeladovi peiede külalisi. Vaesed olid liiga hästi riides, Dostojevksi kirjeldatud äärmine vaesus ei tulnud tükist esile.
Külastaja 4. Kui kohati võib küsida, miks oli väga tiheda ja intensiivse tekstiga “Kuritöö ja karistus” just selliselt lavale toodud, siis minu jaoks nauditavaks tegi lavastuse eheda vene emotsiooni nägemine ja tunnetamine.
Nii minu kui nelja välja toodud teatrikülastaja elamus oli rohkemal või vähemal määral mõjutatud sellest, et olime just eelnevalt raamatu läbi lugenud. Ise otsisin paralleele, sarnasusi, erinevusi. Etendust analüüsides lähtusin sellest, millist lugu oma peas lugedes ette olin kujutanud. Seetõttu kohtasin nii mõndagi erisust, mis aga ei tee instseneeringut selle võrra kehvemaks. On ju teiste külastajate arvamustest võimalik välja lugeda, kui hästi võib sama etendust vastu võtta, olles samuti alles raamatusse süvenenud. Nähtud lähenemine Dostojevski suurteosele on kindlasti hästi läbimõeldud ja -tunnetatud, sel on oma sisemaailm ja mõttetihedus. Ning kasvõi ainult sel põhjusel, kuid kindlasti ka mitmel teisel, tasub minna etendust vaatama.
Etendust mängitakse Vene Teatris käesoleval aastal veel 15. novembril ning 2. ja 8. detsembril. Lisainfo: https://kultuur.info/syndmus/kuritoo-ja-karistus-2018/
Foto: Jelena Vilt
