Gunnar K. A. Njalssoni romaan “Harper: A Collection of Horrors” äratas sellest kuuldes kohe huvi, kuna ühendab omavahel elemente, mis moodustavad üheskoos päris ootamatu kombinatsiooni – nimelt on tegemist Hiiumaal kirjutatud ja välja antud õudusromaaniga, mille tegevus toimub Lõuna-California väikelinnas Harperis. Teos on inglise keeles, kuid sellesse on pikitud ka mõningaid eestikeelseid lauseid, sest loo keskmes on I maailmasõja ajal Eestist Ameerika Ühendriikidesse põgenenud inimesed ja nende perekonnad. Etteruttavalt võib öelda, et elu uuel kodumaal ei kulge just roosiliselt.

Teos koosneb minategelase, perepoeg Gordoni jutustusest väikelinnast Harperist, kuhu tema pere 1954. aastal elama asus ja kus aastatel 1950–1980 toimus mitmeid veidraid ja kohutavaid sündmusi. Algus on paljutõotav: antakse päris muhe ja põhjalik ülevaade linnakesest, kus muuhulgas kulgevad huvitavate nimedega tänavad Shrapnel Street ja Mercy Shot Boulevard ning kus inimeste igapäevaaskeldusi segavad pidevad õnnestusjuhtumid ning kummalised olendid. Gordoni kirjeldused toovad silme ette 70ndate ja 80ndate USA õudusfilmide väikelinnaatmosfääri ja tekitavad ka paljudest filmidest tuttava tüütu tunde, kus kõik tegelased näevad küll oma silmaga, et miski pole päris õige, kuid keegi ei usu iialgi oma lähedaste ega pereliikmete sõnu ja elatakse pidevas eitusfaasis, kus kõik halb pärineb tingimata vaid unenägudest ja fantaasiamaailmast. Ja nii aastakümneid järjest, kuni kõik on leidnud oma koha kas mõnes muus linnas, vaimuhaiglas või halvemal juhul teispoolsuses.

Eestluse moment romaanis on siinsele lugejale muidugi köitev ning sellel on süžee koha pealt mingil määral ka mõte olemas, kuid samal ajal toob just see element esile teose kohati naiivsena mõjuva kohmakuse, mida oleks ehk hea toimetajatööga vältida saanud. Esiteks on mitmed eestikeelsed laused grammatiliselt vigased või kõlavad pehmelt öeldes pentsikult. Arusaadav, et pikka aega võõrsil elanud inimesed ei pruugi eesti keelt täiuslikult vallata, kuid kirja panduna mõjuvad mõned laused päris jaburalt, näiteks vannub üks tegelane nii: “Kuradi kõik!” Teiseks rõhutatakse iga kord liigagi innukalt seda, kui keegi midagi eesti keeles lausuma hakkab. Laused stiilis “Nüüd ütles vanaisa EESTI KEELES …” tekitavad paiguti tunde, nagu oleks parasjagu pooleli mõni väikelastele mõeldud raamat.

Ehkki autor suudab luua õudusromaanile sobiva õhkkonna, kirjutab ladusalt ja väga visuaalselt ning tal on palju lennukaid ideid, ei moodustu sellest kõigest sidusat ja mõjusat tervikut. Kui teose perekonnaloos toimub arenguid ja leidub isegi väike lõpu-twist, siis romaani õudustega tegelev pool jääb pisut liiga ühetooniliseks – pinge ei kasva ega kahane, ei teki mingeid märkimisväärseid tähendusvarjundeid ega edasiminekuid, on vaid kirjeldusele järgnevad kirjeldused, millest kokkuvõttes ei koorugi midagi välja. Muidugi ütleb juba teose pealkirigi, et tegemist on õuduste kogumikuga, aga sellegipoolest oleks oodanud mõnd põnevat järeldust (mitte lahendust!) või tabavat ühenduslüli kõige toimuva vahel. Praegusel kujul jääbki “Harper” pelgalt hirmude või õudusunenägude kollaažiks, kus toimub nii mõndagi, kuid kus kõik üksikud niidiotsad lihtsalt õhku rippuma jäävad.