All the leaves are brown
And the sky is grey
I went for a walk
On a winter’s day
I’d be safe and warm
If I was in L.A.
California dreamin’
On such a winter’s day

 (tsitaat filmis José Feliciano esituses kõlavast The Mamase & Papase loost “California Dreamin'”)

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis …” (“Once Upon a Time … in Hollywood”) on kindlasti parim film, mida lähinädalail kinno kaema minna. Kaks tundi ja nelikümmend üks minutit California unelmat ehk filmi, mille puhul lugu jääb pisut tagaplaanile ning pjedestaalile tõusevad ajastu, meeleolud ja muidugi karakterid, kelle hulka võib vabalt lugeda ka Los Angelese linna. Teistest Tarantino filmidest mõnevõrra erineva atmosfääriga linateos on sellegipoolest läbi ja lõhki tarantinolik. Siit vaatab vaat et kõige selgemapilguliselt ja sirgjoonelisemalt vastu tema kirglik armastus inglite linna ja (vanade) filmide vastu. Just selliseid filme, mida kuuekümnendate lõpu L.A. kinode neoontuled vaatama kutsuvad, näidatakse veel praegugi, aastal 2019 New Beverly Cinemas, mille omanik ja programmijuht on ei keegi muu kui Tarantino ise. See kino leiab äramärkmist ka värskes filmis, sest kuuekümendate lõpus asus samas majas täiskasvanutele mõeldud erootilisi šedöövreid näitav kino Eros, mille vastas asuvasse ja muide siiani tegutsevasse Mehhiko restorani El Coyote suundub oma kaaslastega einestama Sharon Tate.

Niisiis. Los Angeles. Aasta 1969. Üks ajastu on (olenevalt vaatevinklist) kas juba lõppenud või kohe-kohe lõppemas ja Hollywoodi filmikarussell on hakanud pöörlema vanakooli tegijatele harjumuspäratus suunas. Oma näitlejakarjääri allakäiku ja iseenda üha kasutumaks muutumist tajuv aktsiooni- ja vesternistaar Rick Dalton (Leonardo DiCaprio) piinleb eksistentsiaalses kriisis. Tema pikaaegne kaskadöör-dublandist semu Cliff Booth (Brad Pitt) – vaieldamatu lemmiktegelane! – ei leia ametialaselt piisavalt rakendust ning seikleb muretult mööda linna. Naabruskonda, aadressile 10050 Cielo Drive on äsja kolinud kuulus režissöör Roman Polanski (Rafał Zawierucha) ja näitlejana tähelendu tegev Sharon Tate (Margot Robbie). Charles Manson (vähem kui minuti ekraaniaega saav Damon Harriman) ja tema klann on end sisse seadnud George Spahnile kuuluvas filmirantšos, kus üles võetud nii mõnedki popid telesarjad, sealhulgas “The Lone Ranger” ja paar “Bonanza” episoodi.

Nagu juba öeldud, ei ole narratiiv siin esmatähtis. Film jälgib mainitud ja mainimata tegelaste tegemisi rohkem nende kui inimeste ja vähem nende kui lugu märkimisväärselt edasiviivate subjektide perspektiivist. Näitlejatööd on muidugi imelised, kui välja arvata Rick Daltoni naist kehastava Lorenza Izzo maneerlik stiil ja mõningad ülepingutatud koomikaga lahendatud stseenid, kuid kindlasti ei ole siinkohal küsimus oskamatuses, vaid pigem maitses – kes millist huumorit eelistab.

Tarantino pöörab väga palju tähelepanu linnale, mida ta oma lapsepõlvest just sellisena mäletab, ning muidugi linnaelu lahutamatule osale – popkultuurile. Filmi läbivad kord taustamürana, kord rohkem esile tõstetult nostalgilised detailid ja viited: filmiplakatid, telesaated ja -sarjad, kinodes linastuvad filmid, raadioreklaamid, muusika … Kõik see koos muude elu-oluliste üksikasjadega jätab tõesti ajastutruu mulje, ehkki alati leidub pahaseid melomaane, kes päid vangutades kurdavad, et Polanski-Tate’i majapidamises leiduv grammofoni helipea Audio Technica AT3600 läks tootmisse alles kaheksakümnendatel, ning keemiaspetsialiste, kes õigustatult nurisevad, et LSD-ga immutatud sigareti suitsetamine cliffboothilikke elamusi kaasa ei too. Siinkohal lubage aga üht tagasihoidlikku meeldetuletust: “Ükskord Hollywoodis …” ei ole dokumentaalfilm ning neile, kes kipuvad selle pisiasja vahepeal unustama, peaks filmi viimane pooltund päris valju häält tegeva äratuskellana mõjuma ja nad ilusti tagasi fiktsioonidemaailma transportima.

Minge seda filmi kindlasti kinno vaatama ja ärge enne välja tormake, kui esimesed lõputiitrid ekraanile ilmuvad – nii võite millestki ilma jääda.