Kumu kõrgetest aatriumiakendest sissepiiluv hommikupäike loob näitusesaalidesse südasuvisele avastusretkele suunduvale kunstisõbrale tõeliselt sooja ja hubase atmosfääri. Heitnud alustuseks pilgu kohe siinsamas kõrval asuvasse suurde saali arhitekt Jüri Okase (s 1950) hiidinstalatsioonile, mille sisemuses ootavad vaatajat tema mõne aastakümne eest valminud kontseptuaalse kunsti valdkonda kuuluvad põnevad teosed ja nende jäädvustused fotodel ning filmilindil, viib kaldtrepp kolmandale korrusele, juba Kumu esimestest päevadest avatud Eesti kunsti varamu püsiväljapaneku juurde.

Tundmatute ja vähetuntud baltisaksa kunstnike töödest pisut eemal köidab silma mahavaatava vana naise portree, kõrvuti niisamasuguse auväärses eas vana mehe näopildiga – need lihtsad, hingestatud ilmega taluinimesed Viljandimaalt Lubjassaarest on esimese eesti soost akadeemilise kunstnikuharidusega maalikunstniku Johann Köleri (1826–1899) vanemad. „Ema portree“ (1863) viib mõtted paarisaja aasta tagusesse aega, üheksalapselise talupere argipäeva, kus seitsmendana sündinud pojast, hilisemast Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikust, sirgus meie väikese rahva üks suurkujudest, kelle elu keerdkäikudest ja maailmanägemusest saame aimu eelkõige lõuendile jäädvustatud meisterlike pintslitõmmete kaudu.

Kõrvalsaali värviliste tubade seintelt vaatavad vastu laulupeosuvele kohaselt eriilmelised rahvusliku muusikaloo arengut kajastavad fotod, valguskastid ja maalid – näitus „Värvide dirigendid. Muusika ja modernsus Eesti kunstis“, mille avastamist saadavad helilindilt vaikselt kostuvad meeleolukad muusikakatked regivärsist viiulikontserdini. Peatume hetkeks musta tiibklaveri taustal seisva kauni ja väärika daami, Eesti ühe esimese laulustaari Aino Tamme (1864–1945) elusuuruses suursuguse portree ees. Läinud sajandivahetusel sellistes suurlinnades nagu Pariis, London ja Moskva publiku ette astunud lauljatari tõi omal moel muusikuteele noorusaja õnnetu armastus – jõuka talu perepoja vanemad tõrjusid seisusevahe tõttu noorte ühise elu loomise plaanid, mis andis tõuke laulmise kaudu end leida ja avada. Edaspidisel teel muusikamaailma avarustesse mängis olulist osa tutvumine ning hilisem sõprus helilooja ja dirigendi Miina Härmaga, ühendajaks mõlema suur huvi rahvamuusika vastu. Saavutatud edule vaatamata polnud sõja lõppedes kaitstud keegi ja tuntud artisti juurest suurt saaki otsima läinud kontvõõraste „külaskäiguga“ jõudis ehmatava lõpuni paljudele muusikaelamusi ja laulutarkusi jaganud vana daami teguderohke elu. Lõuendil on küpses eas lauludiiva igavikustatud mahedatesse toonidesse riietunult, kaunis kreemikas pitsist õlarätik üll. Kogu luksuslikku komplekti, mis kaunistaks igat tänastki lavatähte, täiendavad metalse läikega pidulikud kingad. Kui vana on siin Aino Tamm? Teades, et maali autor, eesti-ungari päritolu kunstnik, batalist Maximillian Maksolly (1884–1968) lahkus Eestist aastal 1929 Prahasse ja veetis elu viimased aastakümned Brasiilias, on lauljatar maalimise ajaks jõudnud tõenäoliselt kuldsetesse kuuekümnendatesse, kui ta töötas lisaks kontserttegevusele ka Tallinna Konservatooriumis lauluõppejõuna.

Korrus kõrgemal viib tutvumine nõukogude kunsti „kuldajaga“ mõtted hoopis teisele lainele. Uus olustik ja eelpoolkirjeldatust sootuks erinev naisetüüp vaatavad vastu 1953. aastast pärit Rudolf Pangsepa poliitplakatilt „Lüpsjad-karjatalitajad, suurendage iga piimalehma toodangut!“, kus reipa ja isikupäratu naeratuse taha on tegelikkuses peidetud paljude inimeste sügavad kannatused. Just sellises agitõhkkonnas veetis lapsepõlve skulptor Anu Põder (1947–2013), kelle sügavalt isikliku ja dramaatilise alatooniga töödes, mis võtavad enda alla suure osa 5. korruse kaasaegse kunsti galeriist, tuleb esile tõsiasi, et mured ja eluraskused võivad tabada igaüht, sõltumata unistuste nimel tehtud suurest tööst. Tavapärasest skulptorinägemusest küllaltki erinevas võtmes ülesastuv kunstnik, kelle skulptuuride jaoks tavapäratutest materjalidest loodud teosed avavad naiseks olemise traagilisema poole, mille puhul polegi enam oluline, millise riigikorra ajal elatakse, on oma taiesed valmistanud pehmetest tekstiilidest, plastist, seebist ja puudetailidest – ühesõnaga kõigest sellest, mis on koduses miljöös kergesti kättesaadav. Enne Kumu ülakorrusele minekut aga veel üks vaade nn nõukogudeaegsele naise portreele.

 Lepo Mikko (1911–1978) kuulus viimasesse Pallase lõpetajate lendu 1939. aastal. Võrreldes tema samal perioodil rahulikus impressionistlikus meeleolus loodud töid maaliga „Ootamine“ (1967) kerkib üles küsimus, keda või mida oodatakse. Lihtsate vastuste kõrvale võiksid sobida ka suuremat üldistust omavad mõttekäigud, kui meenutame, et järgmisel, 1968. aastal toimus „Praha kevad“ – unistus „inimnäolisest sotsialismist“ oli saanud tõsise tagasilöögi. Neil aastail õppis Anu Põder Tartu Kunstikoolis. Hiljem, Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis studeerimise perioodil (1970–1976) oli samas õppejõud ka Lepo Mikko, kellest oli vahepeal kujunenud nn karmi stiili esindaja.

Anu Põder püüdis olla oma töödes poliitikast eemalseisev kogu elu, nii ühe kui teise riigikorra ajal. Kuivõrd see tal õnnestus, jääb tänase vaataja otsustada. Lihtsad materjalid, üldinimlikud ning pea igat naist vähemal või suuremal määral puudutavad teemad: lähedus ja hoolimine, samas nende puudumine ja vajadus üksi eluraskustega toime tulla. Peagi pärast kunstikõrgkooli lõpetamist kolme väikese tütrega „ellujäämiskunsti“ õppima sattunud skulptor ja pedagoog on jätnud mõtlemisaineks terve rea huvitavaid töid, milledest tooksin esile tekstiilist skulptuuri „Kompositsioon rippuvate kätega“ (1992) ning erinevatest tumedatest kangastest valmistatud taiesed „Pikk kott“ (1994) ja „Vana valgus“ (1995). Viimane kujutab endast kogu suveks talumaja katusele, korstnajala külge kinnitatult ilmastikuolude vormida jäetud taluvillasest kleiti, kus näeme ülaosas pleekimata riidel käe kujutist – sümboolse hoolimise märki. Teema „Elu nagu üks pikk reis“ võtab kokku paar aastat pärast ülikooli lõppu valminud kipsskulptuur „Reisija“ (1978), mis visuaalselt Anu Põdra hilisema loominguga ei haaku, küll aga sobib hästi tolleaegse täiskasvanud naise n-ö minimonumendiks: ta istub ja ootab staatilises asendis, ooterežiimil, haridus ja ettevalmistus eluks väikesesse kotti kokku pakitud. Mis saab edasi? Vastuseid meie nüüdseks osaliselt juba teame …