“Väikesed naised”, romaan Louisa May Alcotti (1832–1888) sulest, on jõudnud taas kord kinoekraanile. See ei ole kohe kindlasti esimene kord, kui “Väikseid naisi” on ekraniseeritud. Lisaks on selle romaani põhjal tehtud näidendeid, muusikale ja animeeritud on isegi üks seriaal. Seega kerkib küsimus, kas tõesti on vaja järgmist adaptsiooni?
Kahtlemata olen õnnelik, et “Väikesed naised” on jõudnud – olgugi et filmina – uuesti inimesteni. Linateos kannab endas kirjeldamatut elujõudu, kõik tegelased on äratuntavad ja iseäralikud, ning need, kes meelde ei jää, ei olegi olulised.
Jo (Saoirse Ronan), Meg (Emma Watson), Amy (Florence Pugh) ja Beth March (Eliza Scanlen) on õed, kes kasvavad üles ebasoodsates majanduslikes oludes, kuid sellest hoolimata on nende perekondlikud väärtused kirjeldamatult rikkad. Pereema Marmee (Laura Dern), kelle abikaasa Robert (Bob Odenkirk) on tõmmatud kodusõja küünistesse, on vapper naine, kes annab endast parima, et tütred hoiaksid kokku ja kasvaksid väärikateks inimesteks.
Meg on pere vanim tütar ja ema äraolekul langevad perepea kohustused just tema õlgadele. Ta annab endast parima, et õed õigelt teelt kõrvale ei kalduks ja oskaksid end väärikalt ülal pidada. Kuigi tema hinge põhjas peitub soov olla näitleja, siis ei ole see nii suur, et võiks üle trumbata soovi luua omaenda perekond.
Amy, kes on pere pesamuna, on tujukas, temperamentne ja teguseb tihti enne kui mõtleb. Näiteks põletab ta oma õe Jo romaani, kui too ei luba tal temaga teatrisse kaasa tulla. Kuid Amy ei soovi kellelegi halba, pigem soovib ta lihtsalt vanemate õdede tähelepanu ja heakskiitu. Lisaks on Amy õdede seast kunstiliselt kõige andekam, minnes hiljem tädi Marchiga (Meryl Streep) Pariisi oma kunstiannet teritama. Amy soovib abielluda rikka mehega, sest ajastukohaselt oli abielu eeskätt majanduslik ettevõtmine. Siiski mõistab ta hiljem, et armastus on tähtsam kui finantsilised võimalused (seda mõistab ta õdede hulgast viimasena).
Jo March on perekonna kirjanik ja ühtlasi ka autori peegeldus või alter ego. Jo on väga kärsitu ja peab ennast pigem poisiks kui tüdrukuks. Tal on väga tuline ja jäärapäine iseloom, mis toob talle kaela kõvasti pahandusi. Kuid see tulisus avaldub enim tema loomingus – alguses näidendite valmistamises, mida etendada õdedega elutoas, hiljem lühijuttude kirjutamises, mis on täis duelle ja vulgaarsusi. Kuid tänu tema iseäralikule kirjutamisstiilile hakkab ta silma ka teistele – näiteks avaldadakse tema loomingut lehes Weekly Volcano.
Kui teised õed on iseloomult liigagi silmapaistvad, siis Beth March on tagasihoidlik ja armas. Ta kannab endaga kaasas puidust nukke, mille eest ta kannab hoolt, justkui oleksid nad osa perekonnast. Temas peitub ka ääretu muusikaline anne, mis avaldub peamiselt klaverimängus. Kuid ta ei soovi seda jagada ega ka sellega leiba teenida. Kui nende naaber James Laurence (Chris Cooper), kes on nende armsa sõbra Laurie (Timothée Chalamet) vanaisa, pakub Bethile välja, et ta võiks käia nende juures klaverit mängimas, siis vastab Beth, et ainult siis, kui keegi teda mängimas ei kuule.
Huvitav on vaadata, kuidas õed interpreteerivad ja kasutavad oma andeid täiesti erinevalt. Näiteks pürgib Jo kuulsuse ja majandusliku heaolu poole – mis on iseenesest mõistetav, sest nad kõik pelgasid vaesust. Amy soovis olla parim, midagi erakordset, lausa geniaalset, ent avastades, et see ei ole võimalik, ei soovinud ta enam maalida. Beth ei pürginud aga mitte millegi poole ja soovis vaid vaikuses klaverit mängida. Meg jälle ei näinud näitlemisel mõtet, mistõttu ei olnud temal raske valida perekonna loomise ja oma unistuste vahel.
Pean tõdema, et kuigi süžee on väga köitev ja kaasaelatav (mis on loomulikult vähe öeldud), siis on see kahtlemata näitlejatöö, mis võitis minu südame. Ma ei oska öelda, kas see oli imehea stsenaarium või näitlejate omavaheline keemia (ilmselt mõlemat), sest see sünergia ja sümbioos, mis tegelaste vahel valitses, on kirjeldamatu. See oli puhas nauding ja tohutu rõõm, mis mind valdas, kui nägin nii elavaid ja särtsakaid kujusid. Kõik tegelased olid nii raudse selgrooga, nii läbimõeldud ja samaaegselt spontaansed. Karakterid kasvasid – oi, kui ilusti nad kasvasid! – ja küpsesid, kuid säilitasid oma essentsi. Näiteks Jo, kes oli lapsena väga põikpäine ja iseseisev, kui lükkas tagasi oma parima sõbra Laurie armastusavaldused, sest tunded ei olnud vastastikused. Kuigi Jo väitis, et ta ei armasta Laurie’t, siis ma arvan, et ta lihtsalt kartis seda tunnet. Kartis seda, mida see endaga kaasa võib tuua. Teose lõpuks Jo ka tunnistab, et see oli viga ja tunneb end seetõttu tohutult üksikuna. Ta kasvab ja mõistab oma vigu, ent see tulisus ja põikpäisus ei kao. Just see on see, mis teeb selle filmikogemuse nii imeliseks – puhas inimlikkus.
Eriti meeldis mulle näitleja Florence Pugh, kelle kõige viimane roll filmis “Midsommar” jättis mind külmaks. Florence puhus iga stseeniga oma tegelaskujusse üha rohkem elu sisse ja tema tegelase areng oli ka kõige selgemalt märgata.
Timothée Chalamet’, kes on viimaste aastate jooksul kõvasti kuulsust kogunud ja maadelnud väga erinevate tegelaskujudega, oli ekraanil lihtsalt oivaline. Ma ei oska öelda muud, kui et maru loomutruu ja andekas noor näitleja.
Meryl Streep tõi oma kogenud meisterlikkusega vajalikku kontrasti noorte plahvatuslikkusele (kuigi ta on hingelt jube noor, täpselt nagu meie Ita Ever).
Näitlejad olid kui keravälk klaaspudelis ja kandsid publikusse maagilist jõudu, mida komplimenteerisid ilusad värvitoonid ja klassikaline muusika.
Ainsad laitused seisneksid selles, et alguses oli raske harjuda oleviku ja mineviku vahel hüppamisega. Samuti oli veider otsus, kuidas kirju ette loeti. Kui kirja avati või kirjutati, siis kirja n–ö autor luges seda publikule ette, vaadates seejuures otse kaamerasse. See mõjus ebamugavalt ja pidurdas filmi orgaanilist voolavust. See oli ebavajalik katse värskendada midagi, mis värskendamist ei vaja.
Mulle meeldis, kuidas “Väikesed naised” lähenesid ühiskondlikele teemadele. Nii nagu neid ei visatud vaatajale agressiivselt näkku, nii ei paisutatud ka traagikat üle, olgugi et lugu oli iseenesest väga traagiline. Tegelastest ei tehtud ohvreid, kellele lausa peab kaasa elama. Nad olid päris inimesed, mitte ühiskondlikud sõnumid.
