Mul oli au käia vaatamas lavastust „Dekameron“, millega maadles Viljandi Kultuuriakadeemia 12. lend VAT Teatri nime all. Kuuest erinevast loost koosneva lavakollaaži lavastas Aare Toikka. Lavastust esitatakse kahes erinevas koosseisus, Haapsalu kultuurimajas olid laval Karolin Jürise, Grete Konksi, Elena Koit, Loviise Kapper, Kristjan Poom ja Hans Kristian Õis.
Kui austatud härra Boccaccio tõuseks surnuist, et näha VAT Teatri interpretatsiooni oma teosest, langeks ta ahastusest kui katkutõbine tagasi Hadese rüppe. Ütlen ausalt, et kui oli kõlanud etenduse lõpukell ning olin seadmas sammud kodu poole, kumises peas vaid küsimus „Mis mõtteroim just aset leidis?”.
Algselt ei osanud ma leida etendusest positiivset nooti ja mõtted kippusid olema keevalised. Kuid kui suutsin end mõtteis jalule seada ning hammasrattad hakkasid taas tööle, tekkis mul vastuoluline arvamus – antud lavastus oli kas totaalne läbikukkumine või hoopis haiglaselt geniaalne.
Etendus oli kokku pandud mitmest novellist, mida sidus ühine teema. Selleks oli iha, mis justkui vääraks inimest kõlvatule teele. Samuti oli nii etendus kui ka novellikogumik mõeldud vaga eluviisi pilkama. Tõestuseks, et ka kõige jumalakartlikumad inimesed võivad laveerida vooruste ja pattude hallil alal. Ent samaaegselt oli see nägemus olukorrast, mis saaks siis, kui inimesel puuduksid väärtused ja põhimõtted. Tulemuseks oleks sündsusetu ning ühetahuline inimloom, kes suudaks ka kõige puhtamad tõed kõlvatuseks moonutada. Kiituseks ütlen, et mõte oli kogu etenduse vältel selgelt esile toodud.
Sisuline pool oli seevastu segane ning raskesti jälgitav, vaatamata sellele, et olin algmaterjaliga kokku puutunud. Arusaadavuse vastu mängis ebalev lavaline tegevus. Oli liiga palju hetki, mil laval ei olnud fookuspunkti ja oli segane, keda tuleks jälgida või mis tegevus on oluline. Näiteks viies lugu, mis keerles kahe tegelase, Ghismonda ning Guiscardo armastuse ümber. Konflikt peitus selles, et Ghismonda oli Salerno vürsti tütar ning Guiscardo vaid lihtne, kuid ustav teener. Selline armastus oli ennekuulmatu ning vürst keelas selle ära. Karistuseks sai Guiscardo surmanuhtluse. Ghismonda ei suutnud elada selle teadmisega, et tema armastatu tapeti, seega võttis ta endalt elu. Lugu lõppes shakespeare’ilikus võtmes, nii et kõik looga seotud tegelased langesid surnult lavapõrandale. Seda kõike jutustas publikule Surm ise. Teoorias on see vägagi traagiline lugu, ent teostus jäi puudulikuks. Laval olid tegelased konstantselt puntras ning jäi mulje, nagu öeldaks repliike üksteise kuklasse. Surm kui jutustaja oli miskipärast paigutatud väga ebapraktilistesse kohtadesse, näiteks mõnda tagumisse nurka või otse teiste tegelaste keskele, vahele ja seljataha. Niisiis jäi segaseks, kes räägib, mida räägib, mis tegevus on esiplaanil ja mis tegevus on tagaplaanil. Selle kõige jälgimine muutus tohutult keeruliseks ja väsitavaks. Vahel jäi mulje, et jutustatakse PowerPointi versiooni kellegi sisukokkuvõttest mingist suvalisest juhtumist kuskil nimeta baaris ja publik kogeb seda kõike mingis palavikulises unenäos.
Kolmandik etendusest oli üleseksualiseeritud, mis küll alguses täiendas ideed kõlvatust inimesest, kuid hiljem muutus see lihtsalt labaseks naljaks, mis omakorda muutis huumori sunnituks. Vähemalt kaks (või isegi rohkem) lugu lõppesid näitlejate või tegelaste (ei olnud päris kindel, kas nad on tol hetkel näitlejad või tegelased) omavahelise orgiaga – kõige otsesemas mõttes. Esimene kord mõjus see väärt ideena, et looma ja inimese erinevus on õhkõrn, ja toetas hästi ihade pahelisuse temaatikat. Kahjuks aga sai sellest tohutult segav faktor, mis ei andnud vaatajale võimalust eelnevat lugu seedida. Selle tagajärjel oli etenduse rütm nii häirivalt paigast ära, et kõik tõsised kohad mõjusid täiesti ebasiiralt. Mingi hetk tundus lausa, et ka näitlejad ise ei usu oma tegelaste motiive.
Kõigele vaatamata suutsin jälgida lavastust ka teise nurga alt. Alatihti loeme ilukirjandust, kus kõige kurioossemad tegelased oma kõige võikamate tegudega on kujundliku keele tõttu romantiliselt ülevad. Võttes aga võikalt teolt õigustava loori, näeme asja tõelises valguses. Selles valguses, mida pakkus antud etendus. See röövis kõik kaunistused ja näitas inimese koledamat poolt täies hiilguses. Lavastus oli vastuhakk üledramatiseeritud klassikale ega olnud pimesilmne autori kummardamine. See oli väga julge ning kui ma oleksin 70ndate laps kogemas etendust 90ndatel, siis oleksin ma sealsamas välgumihkli süüdanud ja tükki taevani ülistanud. Seda vaatenurka toetas tugev ja grandioosne lõpp, mis pühendas kogu etenduse jumal Amorile – kõik, nii kõlvatu kui ka puhas, oli nimelt ood armastusele endale.
Lõppude lõpuks ei tea ma tõesti, kas etendus oli suur satiir või hoopis ülemlaul paljunäolisele armastusele. Arvatavasti jäängi vaagima, sest kindale arusaamale ei jõua ma eal. Tean, et seesuguse tüki lavastamine nõudis palju julgust, nii et sügav kummardus.
Päisefoto: Mailiis Laur
