Tänapäeva küüniline noor hing võib arvata, et saja aasta taguses Eestis, kus muretseti ainult “söögi, joogi ja mehelemineku” pärast, polnud tänapäevaga midagi sarnast … Eksib! “Noorte hingede” kuus peategelast on sama mitmepalgelised ja ajavad teineteist vähemalt sama palju hulluks kui tänapäeva noored. Äratundmisrõõmu küll ja veel.
NUKU teatri lavastus “Noored hinged” põhineb A. H. Tammsaare novellil, mis kirja pandud 1909. aastal, enne autori esimesi läbilöövamaid kirjutisi.
“Noored hinged”, psühhodraama kahes vaatuses, ei ole tavaline armastuslugu. Tammsaare käsitleb ainulaadset eluetappi: täiskasvanuks saamist ning sellega kaasnevat tunnetepuhangut. Noored elavad kõike läbi väga lapselikult: lõputult naerdes, teineteist kiljudes taga ajades, abielu mängides. Loo peategelane, lustlik ja võluv Aino, paneb armunud kõrvaltegelasi pidama monolooge, mis on vahel südantmurdvad, vahel hirmnaljakad. Kõige emotsionaalsematel hetkedel kestab laval mitmeminutiline tantsu-muusikaline virvarr, mille keskmes väikeste erinevustega kord ja jälle sama stseeni läbi mängitakse. Kas nende minutite jooksul on möödunud nädalad? Kuud? On see kõigest üks pikk õhtu, mil tegelased ei suuda lõpetada juhtunule mõtlemist? Ei tea.
Lugu räägib kuuest üliõpilasest ja nendevahelistest suhetest. See on süžee, mida saab paradoksaalselt ilusti ühe lausega kokku võtta ning samas süviti analüüsida. “Noored hinged” on üles ehitatud neljasilmavestlusele: igas stseenis suhtlevad korraga vaid kaks, äärmisel juhul kolm inimest. Seevastu on peaaegu alati laval lisaks vaikiva pealtvaataja rollis mõni teine tegelane, märkimaks, et toimuv ka neis mõtteid-tundeid tekitab. Isegi vaheajal lastakse enne publik saalist välja; näitlejad ise jäävad justkui pooleli jäänud stseeni paigale. Lugu liigub kiiresti, jõuab mitmel korral peaaegu ettearvatava pöördeni, ent muudab siis järsult kurssi. Selline narratiivne siksakitamine muudab küll kärsituks, aga paneb ka hindama realistlikult isepäiseid, kompleksseid tegelasi.
“Noori hingi” kirjutades oli ka Tammsaare ise alles nooreohtu üliõpilane ja novell paistab kohati autobiograafiline. Jääb mulje, et autor tahtis kirja panna mõnd nooruspõlve fling’i ja rebis kaks indiviidi kuueks, et neid põhjalikult uurida: eraldates lapsemeelsest ratsionaalse naise ning otsekohesest diplomaatilise mehe. Näitlejad mängivad neid arhetüüpe väga isikupäraselt; kuulates hiljem Raadioteatri 2001. aasta kuuldemängu “Noored hinged”, tundub imelik, et neiu Võsandi rollis on keegi muu kui Getter Meresmaa, et härra Kulnot esitab keegi teine kui Sander Roosimägi.
Kokkuvõtteks, “Noored hinged” on ajatu lugu. Kuue mõtliku noore maailm näib samaaegselt muretu ja ängistav. Kiiduväärt näitlejatöö ning lavaline liikumine muudavad Tammsaare jutustuse veelgi emotsionaalselt haaravamaks. Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, armuvalu jääb.
