Ma pole kunagi varem külastanud teatrietendust, kus publikul on võimalik võita auhindu. Ugala lavastuses “Lotomiljonärid” võib aga õnn sulle naeratada. Tuleb vaid loota, et telemängu “Lotomiljon” saatejuhid tõmbavad loosirattast just sinu istekohaga loosipalli ning nii avanebki võimalus minna lavale ja vastu võtta reaalne auhind. Põnevust on saalis igatahes tunda.
“Lotomiljonärid” pole kaugeltki tavapärane lavastus, kus publik vaikselt istub ja näitlejad on laval. See on Andres Noormetsa kirjutatud ja lavastatud ülevõllikomöödia, mille sisuks on live-show, kus kõlab muusika, jagatakse lotovõite ning mis on täis glamuuri. Kujutage korraks ette mõne suure ja meeleoluka saate saatejuhte. Tavaliselt on nad rõõmsameelsed ja positiivsed inimesed, kes tekitavad hea tuju. “Lotomiljoni” saatejuhid (Ilo-Ann Saarepera ja Aarne Soro) on aga omaette tase. Nemad on oma ülevoolava erutatusega sellel tasemel, kus isegi välja loositud pallile palutakse publikult võimsat aplausi ja ovatsioone. Saarepera ja Soro on oma sädelevates kleitides-pintsakutes täiesti ülepingutatult ja naeruväärselt rõõmsad ning neile on tehtud tugev telegrimm. Kui lisada juurde poosid, milles nad seisavad ja grimassid, mida nad teevad, võiks paralleeli tuua “Näljamängude” saaga Kapitooliumist pärit saatejuhtidega, kes mõjuvad tavainimeste kõrval klounidena. “Lotomiljonärides” on aga saatejuhid kindlasti positiivsed tegelaskujud.
Olgugi et nalja saab ja glamuuri jagub, on lavastusel ka tõsisem pool. See on tegelikult lugu vanemas eas prouast nimega Anna (Terje Pennie), kes võidab lotoga uhke auhinna, loobub sellest vabatahtlikult ja kelle elukorraldust ähvardab seejärel kokkuvarisemine. Anna ja tema mees Martin (Andres Tabun) on üliarmas vanapaar, kes elab väga ebaharilikku elu oma väiksel saarekesel, kus elektrit toodetakse ise, riigis kehtivat valuutat põhimõtteliselt ei kasutata ning kus elu käib tavapärasest täiesti erinevalt. Raha kui selline on nende jaoks ebaoluline asi, milleta võib edukalt hakkama saada. Nad on väga õnnelikud inimesed, kes on oma eluga rahul, kuid kes satuvad konflikti ülejäänud ühiskonnaga.
“Lotomiljonäride” väiksemates rollides astuvad teiste hulgas üles Vilma Luik, kes kehastab seadusesilma, proua Valvet, kes loosimiste käigul silma peal hoiab; Janek Vadi, kelle tegelaseks on austatud ülemus härra Pärl; Oleg Titov, Gerda Sülla ja Üllo Kaur. Neist viimase tegelaskuju oli minu arvates kohutavalt koomiline. Ta oli selline rahulikult kulgev vanamees, kes ei rääkinud terve etenduse jooksul mitte ühtegi sõna ja kelle ainus roll oli õigel ajal muusika tööle panna ja olla n–ö DJ. Samasugune vaikiv kuju oli Oleg, kuid tema oli pildis rohkem, tantsis ja möllas koos saatejuhtidega ja oli lototroni-spetsialist.
Kuldsed säravad ribakardinad, millega on ääristatud kogu telestuudio ja mis prožektorite valguses helgivad nagu säraküünlad, suur lototron ning saatejuhtide silmatorkavad kostüümid mõjuvad kokku nii, et kui pärast etendust teatrimajast välja astuda, siis silmad lausa puhkavad. Ugala teatri “Lotomiljonärid” on kerge ja meeleolukas vaatamine, mida soovitan kõigile, kuid võib-olla eriti just neile, kes väga tihti teatris ei käi ja tahaksid enne tõsisemate tükkide vaatamist end millegi lihtsamaga teatrilainele seada.
Fotod: Heigo Teder
