Praeguseks on Theatrumi mängitavast Ivan Võrõpajevi etendusest „Joobnud“ juba omajagu kõneldud-kirjutatud ning sellele ka viidatud. Ometi võtan ka mina veel sama teema ette, lootes, et suudan pikalt kestnud arutellu lisada midagi uut.

Esimesed küsimused, mis tekkisid etenduse ajal ja pärast etendust:

Kas sa oled kunagi olnud nii purjus, et püsti seismiseks on tarvis kasutada kõike lähedal ümbritsevat, mis on kindlalt maa peal paigal?Kas oled olnud kunagi nii purjus, et ei hooligi, kui riided seljas inetud, määrdunud ja kortsus välja näevad? Kas oled olnud nii joobnud, et keele limpsamine üle huulte selleks, et neid kuidagigi moodi niisutada, näeb välja nagu koeral keset palavat suve? Või siis teisiti: kas oled olnud nii joobnud, et enam ei hooligi, mida teised sinust arvavad? Nii joobnud, et võid avaldada end ümbritsevatele inimestele ükskõik kui häbiväärse, alatu, peljatud, allasurutud saladuse?

Etenduses „Joobnud“ proovivad 14 vaprat näitlejat, kelle rollid on erinevad tegelased, kes on justkui väljalõige meie tänapäeva ühiskonna erinevatest võimalikest rollidest, mille me võtame endale ISE, just sellist kujutelma meile ette manada. Autor on öelnud oma tegelaste valiku kohta, et „kangelased … on lihtsalt sotsiaalsed tüübid“ ja seda on hästi näha. Sotsiaalsed tüübid, kelle jaoks ei ole tavaline olla nii joobes, kui nad neis pisikestes elulistes väljalõigetes on.

Etendus on valju, üsna ropusõnaline (või Võrõpajevi järgi „vägisõnaline“) ning võib tekitada nii mõnegi äratundmishetke, juhul kui vaataja on ka ise säärases olukorras kunagi olnud. Naerda saab kohe kindlasti, sest kohati jõuabki kätte toosama „see on naljakas, sest see on tõsi“ moment.

Mille nimel siis näitlejad meile sellist groteskset pilti kolm tundi maalivad? Kas soov ongi vaid purjus olekut portreteerida? Ja mida siis need inimesed tegema peaksid, kelle jaoks joomine ei ole üldse mingisugunegi variant? Kas nemad üldse saavadki etendust jälgides mingeid uusi, mõtlemapanevaid, seisukohti muutvaid ideid? Kui paljud inimesed publikust päriselt puudutatud saavad?

Etendust vaatamas käies korjasin üles (rohkem või vähem parafraseerides) erinevaid kommentaare.
„Esimene vaatus venis, liiga korduv, kohati tahtsin lausa magama jääda. Aga teine vaatus meeldis mulle küll palju rohkem! Mulle meeldis see koht, kus öeldi, et me oleme kõik maailmalt laenanud ja see tuleb kõik tagasi anda.“

„Pikad monoloogid olid lõpuks raskesti jälgitavad, jäin hoopis staatilisi tegelasi jälgima. Nende näoilmed olid nii head. Telefoniga helistades panen mina aga näiteks ühe silma kinni, kui purjus olen, nii et sellest tundsin etenduses puudust.“

„Miks on vaja kogu aeg nii palju Jumalast ja Kristusest rääkida?“ „Ma ise ei ole kunagi nii purjus olnud, seega ei osanud suhestuda.“ „Meeldis too koht, kus öeldi „ära põe“. Et me oleme liiga kinni oma muredes ja enesehaletsuses ja peaks palju vähem põdema.“

Etenduseteemalist suhtlust veelgi laiendades olen saanud teada, et on inimesi, kes on olnud sellest täiesti vaimustuses, nähes teatritükki kui tõelist suurteost, kus nii näitlejatöö kui tekst on olnud täiesti võrratud, ning et tegemist on ühe parima etendusega, mida kunaginähtud. Samas jälle on inimesi, kes on arvanud, et etenduses tegeletakse nii teadaolevate teemadega ning midagi uut ju välja ei ole toodud. Võib näha, et tunded ja mõtted ning eelkõige tõlgendused, see, kuidas kõik nähtu inimestele kohale on jõudnud, on väga erinevad.

Autori aated on etenduse puhul siiski küllalti ülevad. Ta on toonud välja, et ta loodab, et tema tagasihoidlik näidend saab ajendiks meie ühisele arenemisele ja lisab oma mikroskoopilise panuse üldisesse evolutsioonilisse protsessi, mis tema uskumist mööda meie planeedil toimub. „Inimene areneb. Inimene püüab saada tõeliselt inimeseks. Ehkki vaadates ökoloogia ja poliitika vallas toimuvat, võib näida, et meie liik, vastupidi, degradeerub jõudsasti. Sellest hoolimata usun, et meil on šanss kõik oma hirmud ja kompleksid kõrvale heita ning püüda ennast ilmutada mõistlike ja vaimsete olenditena,“ lisab Võrõpajev. Selleks, et aga üldse jõuda nii kaugele, et areneda ja evolutsioonile kaasa aidata, tuleb meil autori järgi poris sonkida. Tuleb näidata oma komplekse, seksuaalsust, probleeme. Tuleb sobrada omaenda solgikastis.

Koige selle sobramise keskel ja kestel, mille jooksul tuleb välja nii väline kui sisemine mustus, jõutakse siiski positiivsete arusaamisteni. Räägitakse sellest, kuidas peame mõistma, et me kõik vajame armastust ning seda siis ka edasi jagama. Näeme südamlikku andestamist. Kuuleme, kuidas tunnistatakse, et iga inimene kuuleb oma südames Jumala sosinat ning see juhtub tavaliselt nuttes. Kuuleme tõdemust, et me kõik valetame ja petame, kuid on vaid üks, kellele saab alati loota ja kes ei peta kunagi ning see on Jumal. Samas kuuleme soovitust mitte põdeda nii palju, mitte teha ennast ohvriks ja iseennast kõige halvaga üle kallata, vaid keskenduda sellele, mis on hästi. Etendusest tulevad välja suurejoonelised soovitused, et me peame endast ära andma kõik, mille oleme kokku laenanud või maailmalt võtnud. See ei kuulu meile ja see tuleb kõik tagasi anda. Siit aga saabki ja võibki igaüks, kes etendust hinge võttis, edasi mõelda, kas ta suudaks seda kõike teha. Kas suudetakse jagada armastust, kui seda isegi liialt vähe tuntakse? Kas suudetakse andestada? Kas soovitakse kuulda ka enda südames Jumala sosinat ning julgetakse seda siis ka tunnistada, kui see tõeliselt on nii? Kas suudetakse anda tagasi kõike, mis on võetud, või kas üldse mõeldakse tagasiandmise peale? Kui palju kellelgi võetud on ja kui palju tuleks veel tagasi anda?

Need ei ole kohe üldse mitte kehvad küsimused, mis pärast etenduse üle pikemalt järele mõtlemist üles kerkivad. Usun, et autor on oma eesmärgiga pakkuda inimarengule ajendit vähemalt mingi osa publiku puhul kenasti hakkama saanud.

Millest siis ikkagi joobnud olek etenduses? Miks mitte käsitleda kõiki neid teemasid mingis muus võtmes, mis oleks ju samuti võimalik? Sellele küsimusele on tegelikult uskumatult lihtne vastata. Näidendi on tellinud Düsseldorfi teater, mis on hiigelsuur, 900-kohalise saaliga etenduspaik. Saal ulatub kõrgele üles ja lava on kusagil kaugel all. Võrõpajev mõtiskles, kuidas luua selline olukord, et näitleja laval võiks rääkida kõva häälega. Ta peab olema purjus! Siis võib ta väga valju häälega rääkida.

Autori kommentaare ja näidendi üksikasju puudutav info pärineb kavalehest.