„Kontakt“ on Von Krahli Teatri ja viie noore filmitegija koostöös valminud lühifilmide kogumik, mille teemaks on tavapärane kontakt millegi tundmatu või ootamatu või eriskummalisega. Režissöörid on Maria Reinup, Triin Ruumet, Raigo Saariste, Vallo Toomla ja Martti Helde. Film esilinastus 6. märtsil 2015. Selline ettevõtmine ei ole esmakordne. Nimelt valmis 2005. aastal kassett (sellise lühifilmikogumiku formaadi tinglik nimetus) „Tabamata ime“, mille puhul oli samuti tegemist Von Krahli Teatri näitlejate ja noorte filmitegijate koostööga. Toona olid tegijad Andres Maimik, Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Marko Raat ja Marianne Kõrver.

„Kontakt“ on jaotatud viieks erinevaks lühifilmiks. Kõiki filme omavahel siduvaks jõuks on Triin Ruumeti „Reeda sünnipäev“, mis on lühikeste klippidena teiste filmide vahele ja ümber asetatud. Nagu magus ja kleepuv mesi, mis valgub mahedalt laiali, hoiab see lühifilm kõik teised omavahel koos ja seotuna. Tegevus leiab aset Von Krahli Teatris, mis annab vaatajale võimaluse asetada ennast päris sündmuste keskele. Dialoogidena on kasutatud ainult klišeesid, mis teeb vaatamise eriti tuttavlikuks. Võtsin sisust kaasa mõtte, et mis juhtub inimestega, kui neile kõigepealt eemalt tutvustada võimalikku vägivaldset olukorda. Kuidas siis käitutakse, kui sellele järgneb hirm ja pimedus? Kas suudetakse olla rahulikud või ollakse ise samamoodi vägivaldsed? Ehk siis – kas eelnevalt näideldud või näidatud vägivald mõjutab inimest vahetus tulevikus samamoodi käituma? Kas siin võib olla tegemist ka inimmassi mõjutusega? See film on ainus, milles kasutatakse väikestviisi massistseeni. Võimalus uurida suure hulga inimeste omavaheliste mõjutamiste seoseid, mis on kohe kindlasti väga huvitavalt välja toodud. See on kontakt iseenda hirmude ja tumedama poolega keset teisi inimesi.

Martti Helde „Superbia“ on lugu patust, ahvatlusest, kahetsusest, valust. Ekraan on jaotatud kaheks, kus ühel ekraanipoolel räägib isa ja teisel poeg. Tegemist on kasseti ainsa mustvalge filmiga, mis lisab filmile teatavat ilu ja jõulisust. Samuti on film tehniliselt kõige keerukam, kuna tegemist on ühekaadrifilmiga. Tekkisid hetked, kus oli keeruline aru saada, kes mida räägib (isa ja poeg rääkisid vahepeal korraga) ja siis üritasin alt subtiitreid lugeda, aga see tegi kõik veelgi keerulisemaks. Seega ei jõudnud osa filmi mõttest minuni. Nüüd aga sellest, mis jõudis. Inimesed õpivad oma eeskujudelt, oma vanematelt. Mõeldakse, et neid vigu, mida on nähtud ees tehtavat, ise tegema ei hakata, aga ometi tehakse teatud valikuid alateadlikult ning seetõttu võivadki tekkida sarnased olukorrad, kus korratakse juba nähtud vigu. See on justkui võitlus – kontakt – iseendaga ja enda deemonitega. Meil kõigil on need. Kuidas me aga nendega tegeleme? Kas laseme neil meie elu üle valitseda või andestame ka valusamad hetked, õpime vigadest ja elame edasi tervemat, terviklikumat elu?

Raigo Saariste „Kuuku kontakt“ on ainuke ulmefilm ning seetõttu eristub teistest üsna suuresti. Film toimub tehiskeskkonnas. Kõik tegevused on kontrollitud, rutiinsed ja järjepidevad. Ja isikud, kes selles keskkonnas ringi askeldavad, on justkui väikesed mutrikesed, kes kõik sobituvad oma kohale, aga omavahel suhelda ei tohi, teistega kontakti luua ei tohi. Üks neist aga muutub rahutuks. Soovib midagi enamat. Sellest tekib võimalus millegi tõelise kogemiseks. Loodus: taevas, meri, mets, tuul, rahu. See on olustik, mis muudab õnnelikuks – kokkupuude või vähemalt näiline kokkupuude elava loodusega. Leidsin ennast mõtlevat Stanley Kubricki „2001: Kosmoseodüsseia“ peale. Neid filme ühendab millegi enama kui selle otsing, mida on võimalik näha, ja lõpuks läbi nende otsingute teatava rahuni jõudmine.

Vallo Toomla „Metanoia“ jälgib ühe fotograafi, Järvet Järveti ühe päeva kulgu: kellega ta kohtub, mis temaga toimub, kuidas ta mingis olukorras käitub ja reageerib. Teda ümbritseb argipäevane ja karm reaalsus ning väga värvikas ja särav sürreaalsus. Osa inimestest, kellega ta kokku puutub, on täiesti tavalised ja ootuspärased ning teised on ettearvamatud, arusaamatud, kohati isegi naljakad. Film näitab, kui erinevalt võib oma elule läheneda. Iga inimene, elades oma elu, puutub kokku ka teistega ja nende eludega. Mis on see osa, mis neist kohtumistest endaga kaasa võetakse? Kuivõrd oluline on üks või teine kohtumine inimeste eludes ja millel lastakse ennast edaspidises elus kõige rohkem mõjutada? Mõjutused on siiski paratamatud ja võivad inimese ellu tulla teinekord täiesti sunniviisiliselt, ootamatult. Kuidas siis nendega tegeleda? Tekivad küsimused, aga vastused neile tuleb leida publikul endal.

Maria Reinupi „Mann tanzt“ on lugu ühe mehe otsingust kohtuda millegi jumalikuga, mis tal ka õnnestub. Järgneb vestlus Jumalaga, mille käigus arutatakse, kuidas jõuda õnne ja rahuloluni. Vestluse lõpuks on selge, et mees on selleni jõudnud ning ta hakkab tantsima. Tantsima väga sügavalt tunnetatud ja rahulolevat tantsu. Film on jõuline, intensiivne, muusikaliselt ning samuti visuaalselt väga tabavalt ja hästi lahendatud. Võrreldes teiste filmidega on see just heli poolest palju esiletungivam. Isegi nii palju, et teatrist (kinost) koju jõudes otsisin ühe filmis kõlanud lugudest üles, et seda uuesti kuulda (The Soft Moon – „Breathe the Fire“). Kõigil on oma õnneotsingud. Kui väga need ühtivad või ei ühti, on juba igaühe enda teha. Kui aga leida midagi, mida saab teha nii rahulolevalt nagu selle mehe tants, siis on see juba hea algus või isegi alus.

Kõik filmid on väga erinevad – oma olemuselt, tegumoelt, aga üks ja sama mõte jookseb neist siiski läbi, mis on ka olnud eesmärk. Arvestades seda, et filmimiseks oli kogu meeskonnal vähe aega ja raha, võib öelda, et tulemus on üsna huvitav ja nauditav. Saab kogeda palju erinevaid emotsioone ja olenevalt sellest, kui väga lugude kulgu süveneda, saab mõelda elulisi mõtteid, mis käivad veel mitmel päeval endagi elus kulgedes kaasas. Kõike seda öeldes on üsna kahju, et peale minu publikut nappis, kuna tegemist on kindlasti kassetiga, millesse piisavalt süvenedes võib saada aimu meie kino tuleviku võimalikust headusest.