Eilsel õhtul anti suurejooneline avapauk kauaoodatud muusikafestivalile Tallinn Music Week. Tegelikult on tegemist millegi palju rikkalikumaga, kuna muusikale on lisandunud läbi kaheksa tegutsemisaasta ka palju muud erinevate loomeinimeste tööd tutvustavat. Sel viisil on festival venitatud tervele kevadnädalale, aga kuna tuumaks on siiski muusika ning pole ka veel jõudnud kõike muud linna peal uudistada, siis just helimaailmasse hetkel rohkem süvenengi.
Enne avapidu käisin ühel linnalava kontserdil. Olles varem teinud suurt eeltööd, millised bändid ja esinejad võiksid olla huvitavad, suutsime sõbrannaga kokku saades teha kiire valiku varem tundmatute esitajate kasuks Augusti kohvikus. Kuigi kohvik oli väike ja liikumisruumi eriti ei olnud, siis uudishimulikke inimesi mahtus sinna siiski üsna arvestatav hulk ning need, kes parasjagu sisse ei mahtunud, olid väljas ning kuulasid pisut ukse pealt, mis muusikaga tegu on ja kas tasub ka õhtuks üritusele kavas ring ümber tõmmata. See tundub nimelt kõige meeldivam ja visuaalselt lihtsaim viis jätta meelde, millised on need kohad, kuhu tasub erinevate päevade jooksul jõuda.
Kohvikus esinesid Introsvet Venemaalt ja Nils Gröndahl Taanist. Mõlema loomingu kohta võib öelda, et tegemist oli pisut süngema elektrooniliste lahendustega muusikaga. Kontsert pakkus nii visuaalset põnevust kui ka helilist kuulamismõnu, mida tõestas see, et kohvikuruumi mõneks tunniks tekitatud lavast kõige kaugemal olevad inimesed muudkui tõusid päkkadele ja proovisid üle eesolevate inimeste paremini näha, mis laval ikkagi toimub ja kuidas need helid tekivad. Introsveti puhul oli tegemist erinevate elektroonilise muusika masinatega, mis pakkusid kindlasti silmarõõmu neile, kes ka ise sarnaste seadmetega muusikat teevad, ning Nils Gröndahli puhul erinevate reverb- ja distortion-plokkidega ühendatud viiuli suurejoonelisusega. Heli tekitaja ise oli nii muusikasse süvenenud ja tundeline, et see ei saanud ka vaatajat/kuulajat külmaks jätta. Usun, et nii mõnegi inimese jaoks ei ole peamine ainult ühetasandiline meeleelundite kasutamine muusika tunnetamises ehk kuulamine, vaid oluliseks teguriks on ka nägemine. Esimeselt pisikontserdilt lahkudes, et võtta kiirelt mõni amps süüa ja siis festivalile tagasi kiirustada, tundsin juba rahulolutunnet, et olime teinud hea valiku, ning ootasin elevusega, mida õhtu veel endas peita võib.
Teadagi ei jõua nende mõne päeva jooksul kohe kindlasti igale kontserdile ja huvipakkuvale üritusele ning tuleb teha raskeid valikuid, mis rohkem või vähem südame verd tilkuma panevad. Sel õhtul oli aga selle võrra lihtsam, et oli näha, kuidas avamispeo tihe ja rikkalik kava sisaldas kõige enam juba varemmainitud ringe erinevate esinejate ümber. Kuna edasi-tagasi liikumine eile veel hädavajalik ei tundunud, siis valisingi külastamiseks just selle. Õhtu jooksul nägin ära üheksa esinejat kolmeteistkümnest. Jällegi, rasked valikud ja kuna mõned esinejad olid paralleelselt samal ajal ning esimene valik oli lihtsalt liiga nauditav, siis mõni jäigi kuulmata/nägemata. Kultuurikatel oli rahvast paksult täis. Inimesed liikusid kontsertide vahepeal kohati tigusammul ning eestlasele hingelähedasest isiklikust ruumist ei olnud juttugi. Kuna maitsed on erinevad, siis usun, et minu nägemus sellest, mis õhtu jooksul kõige parem oli, ei pruugi kattuda mõne teise inimese arvamusega, aga vot just sel põhjusel ongi terve üritus niivõrd hea. Igaüks võib leida midagi, mis just teda rohkem kõnetab ja naha alla poeb.
Minu kindlateks lemmikuteks olid õhtu jooksul Sturle Dagsland Norrast oma pisut pöörase, aga kuulaja/vaataja jaoks niivõrd suurt põnevust ja ootamatust pakkuva kavaga (oli näha, et see oli ka pildistajate lemmik, kuna lava ees oli hulk fotograafe endale justkui koha reserveerinud ja kõigi peale kokku sai pilte kindlalt üle saja!) ning Klassikalise Muusika Reivi ajal Raul Saaremetsa pakutav helimaailmade valik. Viimane oli kogu õhtu jooksul kõige rohkem aju töötama panev muusika. Kas tead seda tunnet, kui mingite nootide vaheldumine lugudes tekitab su peas seoseid, mis justkui muudavad su tervet mõttemaailma oma uudsuse, tähelepanu äratamise ja õigete ajukeelte tõmbamisega? Vot just selline tunne mul seal seistes oligi. Ei pidanudki meeletult tantsima ja ainult kehaliselt kaasa minema, vaid võis täiesti hingeliselt nautida ja lasta ajus erinevaid toreduse sähvatusi tekkida.
Silmi tegi suureks ja kergitas kõrvu ka taanlase Nils Gröndahli looming ja esitus, kus võis tajuda nii stoner metali, roki kui müramuusika sugemeid. Tema kõige viimane lugu tipnes sellega, et ta istus maas ja karjus erinevatel kõrgustel eemalolevalt enda viiulikäreduste peale, mis tekitas kuidagi suure ahastustunde ja oleks tahtnud teda lihtsalt kallistada. Kuidagi nukker oli.
Kara-Lis Coverdale
Kindlasti tasub mainida The Membranesi koos kammerkoor Sireeniga, mis paistis olevat ka suur rahva lemmik, kuna saalis oli rohkelt inimesi, kes kontrastsest muusikast huvi tundsid. Veel meeldis Kara-Lis Coverdale’i õhtu jooksul kõige rahulikum ja ambientsem muusika, mis koos valgusmängu ja lavasuitsuga tekitas kõigi teiste esinejate kõrval justkui oma pisikese maailma ja lasi iseenda sisse vaadata. Õhtu lõpetaja Klassikalise Muusika Reivi laval oli üks lõbus DJ-duo, kes pani selleks ajaks juba üsna väheseks jäänud rahva veel tantsima ja kaasa elama just enda karisma ning armastusega iseenda mängitava muusika vastu. Minu jaoks kiskus see helipilt aga liialt üksluiseks ja samale põhimõttele ülesehitatuks (üldtuntud klassikalised lood, mis olid kõik lõbusad, kiired, samade orkestrilahendustega). Elamust pakkus vaid DJ-de teatraalsus.
Kammerkoor Sireen
Võib kindlalt öelda, et jäin avaõhtuga rahule ja tõmban uusi ringe ning teen uusi otsuseid, kuhu/mida/keda vaatama minna. Esinejate valik oli hästi läbi mõeldud, sobis kenasti kokku ja ei olnud kordagi tunnet, et midagi oleks nii valesti teiste keskele topitud, et tuju kohe langeks. Kuid eks neid valikuid teevad ju ikkagi juba kogenud inimesed, olles tuttavad nii esinejate loominguga kui ka sellega, mis võiks inimestele just praegusel, 2016. aasta kevadel rohkem sobida. Seetõttu ehk oligi õhtu kõige populaarsema ürituse esinejatevalikus nii palju neid, kes kasutasid erinevaid elektroonilisi masinavärke.
Oma eesmärgiga tutvustada erinevate, suuremale üldsusele veel tundmatute või häbiväärselt vähe tuntud muusikute ning rahvusvahelises muusikatööstuses tõusvate tähtede loomingut sai TMW korraldustiim tolle ürituse kogemuse põhjal kindlasti hakkama. Olen valmis uuteks kogemusteks!
