Eelmisel nädalal tuli välja duo Maarja Nuut & RUUM (Hendrik Kaljujärv) esimene ühine plaat “Muunduja”, mida esitleti Eestis kahel kontserdil – neljapäeval, 4. oktoobril Tartu Uues Teatris ja reedel, 5. oktoobril Tallinna klubis HALL. Sain osa justnimelt viimasest.
Ülesastujaid oli kontserdil koos Maarja ja Hendrikuga kokku viis. Õhtut alustas Klara Lewis, kes esines ainukesena HALLi ülemise korruse saalis ehk Mesilas. Artist oli paigutatud meekärjekujulisse lavakonstruktsiooni – Mesila nimele vägagi kohane paik. Seal toimetavate artistide näol on tegemist justkui usinate melomaanidest emamesilastega, kes suudavad kõik väikesed töömesilased enda suunas ja enda ümber ühiselt tantsima panna. Klara loodud jõulised atmosfääririkkad helid tungisid läbi kogu keha ning panid iga viimse kui kehakarva madalate bassinootide kestvas foonis kaasa värisema.
Klara Lewise esitusele järgnes plaadiesitlus ning õhtu teises pooles andsid oma panuse HALLi helidega täitmisse Hüpnosaurus, Ats Luik ja Jamaica Suk. Esimesed kaks suutsid neile antud aja jooksul järjest kasvavate, moonduvate ja teisenevate rütmikihistuste abil tõmmata tantsuhuvilised endaga kindlalt kaasa liikuma. Jamaica Suki osas ei oma kahjuks ettekujutust, milline oli tema panus justnimelt tollesse õhtusse, kuid hiljem kodus tema muusikalisi eelistusi järele kuulates on kujunenud usk, et esitus oli kindlasti nauditav. Õhtu edasi kulgedes rahvahulk küll järjest vähenes, aga see ei ole kindlasti märk muusika kvaliteedi kehvusest, pigem oli põhiline osa rahvast tulnud eelkõige plaadiesitlust kaema ning teised esinejad olid teatav lisaväärtus, mida võis enda ajakava ja soovide/eelistuste järgi kas võtta või jätta.
Õhtu põhisündmusele – plaadiesitlusele – lähenesin suurte ootustega. Terve nädal möödus õhtuti Raadio 2-st duoga tehtud intervjuusid ning nii väljatuleva kui ka eelmise plaadi lugusid kuulates. Kogunenud infohulgast toon esile, et ühisel plaadil on katsetatud uute pillidega, mille osas andis suuna kätte produtsent Howie B Suurbritanniast, kellega nad loomeprotsessi esimeses pooles koostööd tegid. Howie B oli seega oluline katalüsaator, kes aitas lõhkuda vanu loomingulisi mustreid. Plaadi on aga haaravaks tervikuks kokku pannud kaasprodutsent Evar Anvelt, kes andis oma panuse pärast materjali kuudepikkust ajamudas settimise protsessi. Kõiki neid erinevaid tegureid on plaadi kuulamisel tunda, igaüks annab lugudele erineva värvingu.
Tulles tagasi reedel kogetu juurde, märgin, et alguses tundus, justkui oleksid lood sarnase ülesehitusega kui varem – Maarja alustab lugusid hääle abil juba tuntud rütmikihtide loomisega, millele ühel hetkel lisandub viiul ning järgneb elektrooniline taust. Säärane algne eelarvamus sai aga kiirelt ümber lükatud – juba tuntud lugude vormile lisandusid täiesti uued ja meeldivaid avastusmomente pakkuvad helide loomise ja kulgemise viisid. Lisaks viiuli ja luuperite meisterlikule käsitsemisele mängis Maarja veel näiteks klahvpilli. Helimaastik oli ka senisest enam elektrooniline. 2016. aasta Üle Heli festivali muljeid lahti kirjutades nentisin järgmist: “Kokku moodustasid nad hästi toimiva duo, kus enamjaolt domineerisid siiski Maarja intiimsed viiulikihistused ning samaaegselt jõuline ja õrn lauluhääl. Ometi võis nii mõneski loos tunda Hendriku sügava bassi mõjusat lisavõlu.” Kaks aastat hiljem võib aga öelda, et duo on saavutanud hästi toimiva ja ka publikust tajutava sünergia, kus mõlemal osapoolel on midagi öelda – teineteist täiendatakse, kommenteeritakse, võimendatakse, räägitakse ühist lugu.
Ja milline see lugu siis on? Kuulates kandusid mõtted nii ajaloo kaugustesse kui lähimineviku kogemustesse. Osalt on muusikas kohal midagi väga ürgset, maagilist, selles on unelmate piirimail kõndimise alge. Teiselt poolt on aga tegemist kutsega olla olemas siin ja praegu, liikumisega iseenda täieliku tunnetamise poole. Pärimuslik ja elektrooniline maailm on omavahel põimunud, luues seose ammu unustatud ja praeguse hetke vahel. Ja tegemist ei olegi sedavõrd erinevate nähtustega. Pigem võib tähele panna, kui hästi pindmiselt erinevad helimaailmad omavahel tegelikult kokku sulanduvad, kuna need lähtuvad samast sisemiste kogemuste ja läbielamiste väljendamise soovist.
Justnimelt reedest kuulamiskogemust silmas pidades toon välja mõned kokkuvõtted kaaskuulajatega tekkinud arutlustest. Tekkis mõte, et ehk mõni teine saal oleks plaadiesitluseks paremini sobinud. Olevat olnud keeruline leida sobivat paika, kus olnuks võimalik muusikast kätte saada väga igatsetud detaile. Igatseti Maarja Nuudi muusika kuulamisele iseloomulikku intiimsuse kogemust. Säärases suures kõrgete lagede ja rohke kiviseinaga saalis nagu HALL on sellise muusika lähedale toomine kindlasti keeruline. Tahaks siia kõrvale võrdlust Tartu Uue Teatri kontserdikogemusega, et saali valiku osas paremini järeldusi teha. Tekkis ka teistlaadi igatsus – lood oleks võinud kohati pikemad olla. Kuidagi kiirelt said need meditatiivsed rännakud läbi ning hea meelega oleks nii mõnelegi loole veel viis minutit otsa pannud.
Eraldi toon veel esile Kristjan Suitsu loodud visuaalid, mis helimaailma ilma domineerimise soovita tugevalt toetasid. Tekkisid kujutlused metsast, puude liikumisest, kosmosest, maagilisusest. Toimus rahulik liikumine, mille märkamiseks tuli süvenenult keskenduda. Seeläbi tekkis paralleel muusikaga – mõlema puhul oli kogetu tõeliselt hindamiseks tarvis materjaliga kuidagi suhestuda, oma panus anda.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et välja on tuldud tõeliselt nauditava, läbimõeldud plaadiga, mille kaudu kutsutakse endaga ühisele retkele. Üks võimalus sellest retkest osa saada oli eelmisel nädalal. Selles hetkes viibisin ka mina. Mitmeid sääraseid momente ootab aga veel ees. Plaadiga minnakse tuurile mitmesse paika üle Euroopa ning loomulikult on võimalik plaat ka soetada. Mõlema kohta leiab infot artisti kodulehelt (http://maarjanuut.com/et). Varsti on “Muunduja” ka minu riiulis ning plaadimängijas oma headust ikka ja jälle meelde tuletamas.
