26. oktoobril toimus Eesti esimene loovkirjutamise konverents, mille korraldas Drakadeemia – väike, sõltumatu ja paindlik organisatsioon, kus leiavad aset kirjutamiskursused ja loomingulised koostööd. Konverentsi idee tekkis Drakadeemia asutajatel oma kümne tegutsemisaasta täitumisest tõukunult. Soov oli tuua kokku erinevad inimesed loovkirjutamise valdkonnast – õpetajad ja praktikud, kes ei ole varem sel viisil kokku saanud. Alguses ei oldud väga kindlad, kui suurt huvi säärane ettevõtmine võiks inimestes tekitada ning seati pigem väiksem külastajate piirarv, mis aga täitus esimese 16 tunni jooksul ning seetõttu oli konverentsipäevaks välja mõeldud süsteem, mis võimaldas huvilistel toimuvast interneti vahendusel osa saada.
Päev algas registreerimisega, mille käigus saadi endale värviline kleeps vastavalt huvile, mis kedagi konverentsile on toonud – kollane (loovkirjutamise huviline), punane (loovkirjutamise õpetaja), valge (muu/varia) ning Drakadeemia kleepsu järgi võis leida korraldajad, kellega küsimuste korral ühendust võtta.
Päev möödus tegusalt ja sisutihedalt – päeva esimesse poolde jäid ettekanded teemadel „Drakadeemia 10 aastat“ (Madli Pesti, teatriuurija ja -kriitik), „Loovus, õpetamine ja loovuse õpetamine“ (Airi Liimets, kasvatusfilosoofia ja kasvatussotsioloogia professor Tallinna Ülikoolis), „Ja siis ma kohtasin oma isa ehk Tähtsaim on tegelane“ (Lauris Gundars, läti näitekirjanik, stsenarist, lavastaja).
Esimesest, Madli Pesti ettekandest jäid kõlama mitmed Drakadeemia tegutsemisaastate positiivsed saavutused: uute tekstide sünd, kasvanud inimeste ring, kes kirjutavad teatrile, avaram rahvusvaheline vaade, väljaspool teatrit tegutsevate inimeste kasvav huvi. Teemade valik on mitmekesistunud, näitekirjandus professionaalsem, sünnivad isikupärased tekstid. Inimestel on kasvanud julgus mõtteid mõelda, tegusid teha, on võimalus oma teksti paremini analüüsida. Samuti osatakse paremini tekste analüüsida väljastpoolt, lavastuste ja teatritööde lugejate poolt, kuna kasvanud on nii kvantiteet kui seeläbi ka kvaliteet. Edasiliikumist silmas pidades soovitas Pesti meeles pidada, et oluline on jätkusuutlikkus ning tähtis on tasakaalustada professionaalide ja hobikirjanike koolitamise hulka, võimalusel ühildada õpet.
Airi Liimets seletas lahti loovuse olemust, selle tõlgendamisega/määratlemisega seotud probleeme. Viimastest lähtus, et erinevaid termineid (loovus/andekus/intelligentsus) on keeruline määratleda, need võivad vastavalt inimesele või aluseks võetavale valdkonnale erineda. Küsimusele, kumba eelistada või paremaks pidada, kas protsessi või tulemust, tuli vastus, et protsess on kohati olulisemgi, näitab loovust paremini. Valdkonnasisesuse ja -ülesuse üle arutledes tõi Liimets välja, et on valdkondi, kus on võimalik olla loov vaid selle ühe piires, kuid on ka selliseid, kus loovus väljendub mitmes korraga, mis võib seeläbi olla inimesest kui loojast ja tema võimekusest sõltuv. Loova protsessi juures tõi Airi välja neli faasi: ettevalmistus, inkubatsioon, taipamine e ahhaa-moment ning tõestamine ja sotsiaalne hindamine. Selle juurde lisas ta, et kui loov isiksus on jõudnud protsessi lõppu, ei pruugi ta enam tahta vormistusega tegeleda, kuna mõtted on juba uues kohas. Nimetatud said ka mõned loova isiksuse tunnused: avatus kogemusele, vastutus, tugev sisemine motivatsioon, riskivalmidus, mängulisus, hea kujutlusvõime ja fantaasia, divergentne ning paindlik mõtlemine, tugev sisemine kontrollkese jpm. Loovus sõltub neljast lähtepunktist: mängulisusest, inimese avatusest uuele ja tundmatule, inimese suhtest surma ning vaikimisest ja vaikusest.
Lauris Gundars rääkis oma õpetaja- ja dramaturgikogemusest Lätis. Noori dramaturge õpetades ja suunates esitab ta neile väljakutse: kuidas panna lavale enda lugusid. Selleks annab ta neile juhiseid, kuidas panna tähele elu enda ümbruskonnas. Tegelase loomiseks andis ta kuulajatele aga neli pidepunkti: vanus, juured, raha teenimise viis ja unistus. Neid punkte ei hakka ma aga siinkohal sisukamalt avama ja annan seeläbi võimaluse kuulata seletusi ning täpsustusi tema enda esituses, vaadates konverentsi järelvaatamisest.
Sellele järgnes paneeldiskussioon „Valemid loovkirjutamises?“ Eesti loovkirjutamisõpetajatega. Osalesid Meelike Saarna (pereterapeut, kirjanik), Jim Ashilevi (kirjanik, näitleja, lavastaja), Siret Campbell (dramaturg, Drakadeemia asutaja ja juhataja) ning Margit Keerdo-Dawson (stsenarist, toimetaja, stsenaristika õppejõud) ja vestlust juhtis Mihkel Seeder (dramaturg).
Paneeldiskussioonis arutati erinevate loovkirjutamise kursustega seotud küsimuste üle ning samuti prooviti jõuda lähemale sellele, mida siis täpsemalt silmas võiks pidada, kui tekib soov tegeleda loovkirjutamisega. Arutlusest tuli välja, et kursuste eesmärk sõltub eelkõige inimesest, huvilisest endast, kes on endale teatud eesmärgi püstitanud ning selle poole proovitakse ühiselt suunduda. Juhendajad proovivad olla abistajateks, suunajateks, et inimese seest tuleks välja see, mis sealt tulema peab. Kriitika on alati konstruktiivne ning ei ole mõeldud kellegi ideede maha tegemiseks. Kirjutamise puhul võiks aga meeles pidada, et alguses võiks ideed lihtsustada, see aitab materjalile lähemale pääseda. Kirjutamine on protsess, mis nõuab aega, see treenib inimese kannatlikkust. Algselt välja mõeldud teksti üles otsimine võtab aega. Suur osa protsessist on häbitundest üle saamine, iseenda tundmuste ja enesekindlusega tegelemine. Kui ei ole piisavalt head ideed, ei ole järelikult piisavalt palju informatsiooni – tuleb teha uurimistööd. Vahel on tarvis, et materjal settiks, mille ajal võiks jälgida ja analüüsida maailma enda ümber.
Edasi kulges päev töötubadega, millel oli kokku viis läbiviijat: Meelike Saarna, Jim Ashilevi, Siret Campbell, Kätlin Vainola (lastekirjanik), Piret Jaaks (kirjanik). Samad töötoad toimusid kahel erineval kellaajal, seega oli võimalik valida viie esineja seast endale kaks kõige huvipakkuvamat. Mina valisin neist Jim Ashilevi töötoa („Teekond oma teekonnani“) ja Piret Jaaksi töötoa („Kohtumine tundmatuga ehk kes on tegelane?“).
Esimeses, Jim Ashilevi töötoas sai kuulda mitmeid tsitaate erinevatelt kirjanikelt ning esitati kolm küsimust, mida enne kirjutama hakkamist endalt küsida: miks üldse, mida ja kuidas. Jim pani kõigile potentsiaalsetele tulevastele kirjutajatele südamele, et need lood, mis lugejat kõige rohkem puudutavad, on need, mis on kõige sügavamalt autori seest tulnud, on kõige isiklikumad. Oluline on isiklik huvi ja põlemine, mida ei saa teeselda. Siinkohal võiksin veel tuua välja kolm reeglit, mille Ashilevi kirjutamist silmas pidades välja tõi, aga pigem jätan need ütlemata, ehk kasvab isu kursuste järele!
Piret Jaaksi töötoas jagunesime üsna kiirelt gruppidesse, mille käigus tõime igaüks sellesse ruumi, kus paiknesime, tutvumiseks ühe tegelase. Kirjeldasime tema elu, otsuseid ja välimust ning mõtisklesime selle üle, mis temaga juhtuda võiks. Oli lõbus ja mõtet avardav kogemus.
Ning oligi aeg võtta päev kokku. Muljed on ütlemata positiivsed ja seda on näha ka sotsiaalmeedias sündmuse alla laekunud tagasisidest. Konverentsikülastajad jäid väga rahule ning ootasid juba pikisilmi võimalust videoülekannet järele vaadata. Rahule jäin minagi ja talletasin saadud inspiratsiooni edaspidisteks tegemisteks. Kel vähegi huvi loovkirjutamise vastu, soovitan vaadata järele konverentsi videoülekannet ning külastada kursusi ja järgmisi konverentse.
Drakadeemia loovkirjutamise konverentsi saab järelvaadata SIIN.
