Möödunud nädalavahetusel sain esimest korda elus osa Viljandi pärimusmuusika festivalist ehk rahvakeeli folgist. Tegemist oli festivali 25. sünnipäevaga ning seekordsele arvustusele lähenen seega teatava aukartusega.
Seekordse festivali tunnuslause oli „Uut ja vana“, mille kohta võis kavatutvustusest lugeda järgmist: „Festivali teema märgib suuri kontraste, aga ka muutusi, mis meid edasi viivad. „Uut ja vana“ tähendab võistlusmomenti ja ületrumpamist, mis köidab osalejaid ning pakub esinejatele närvikõdi. Nauditav on kuulata muusikat, milles on midagi vana ja tuttavlikku, aga ka uut ja huvitavat, salapärast ja liikumapanevat.“
Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg seletab sel aastal kogetavat lahti veel järgmiselt: „Viljandi pärimusmuusika festival on alati pidu. Veerandsaja verstapostini jõudnud festival on aga eriline pidu. Väga eriline. Kokku saavad vanad sõbrad ja kohale saabuvad muusikalised lemmikud läbi aegade. Hulgaliselt erilisi taaskohtumisi ja nostalgiat. Ohtrasti uusi liigutavaid avastusi.“
Folk kätkes endas korraga paljut. Pärimeetril asetses lisaks pealavadele ka Roheline lava, mis võimaldab alles muusikutee alguses olevatele pillimängijatele ja lauljatele end suurema publiku ees nähtavaks teha. Ei puudunud ka Ühe Loo Lava ehk Purjekas (sinine kastiauto koos purjega, mis erinevatel aegadel erinevais paigus pargitud oli ja mida tuli ise üles otsida), millel oli võimalik üles astuda oma laulu, luuletuse, pilli- või jutulooga. Lastele oli eraldi mänguala koos lõbusat avastamist pakkuva labürindi ning oma lavaga, kus julgemad võsukesed võisid oma etteastetega lagedale tulla.
Pärimeetrilt ja selle lähiümbrusest võis leida mitmesuguseid erinevaid toidukohti. Valikus olid nii kebab kui burger, nii kartul ja hapukapsas kui ka vürtsikas nuudliroog, nii vahvel ja kirju koer kui ka kodused, just ahjust tulnud hiiglaslikud auravad saiakesed, mis kummitavad mu maitsemeelte unelmaid veel siiamaani.
Võis käia saunas ja endale teadete tahvlile kuulutuse üles seadmisega selleks sobivad kaaslased leida. Osa sai võtta ka õpitubadest (kokku üle 30 erineva võimaluse!), mille hulka kuulusid nii pillimeisterdamised kui -hooldus, pärimuslikud paaristantsud ja kiigelaulud, saunarituaal ja saunaravi kui ka palju muud. Samuti oli kohal Ööülikool, kus räägiti Veljo Tormise loomingulisest ja ideelisest pärandist eesti rahvuslikus kultuuris, osa võis saada filmiprogrammist, muinasjututoast ja pillilaadast. Ringi võis uudistada käsitöölaadal, sammuda kaasa folgimatkadel, anda teed oma lauluarmastusele laulutoas, võtta Viljandi järve ääres osa folgi rannamängudest. Viljandi Kultuuriakadeemia oli Viljandi Muuseumi hoovi üles seadnud TÜ VKA kultuuripesa, kus koos rahvusliku käsitöö tudengitega sai teha põnevaid meisterdusi ning kuulata muusikaosakonna tudengite etteasteid. Sinna oli end üles seadnud ka „AW“ stuff’i müügilauake. „AW“ on Liisa Kruusmägi ja Janno Pikkati loodud humoorikad koomiksid võimalikest olukordadest. Kultuuripesas sai osta T-särke, kotte, postkaarte ja muid esemeid just selliste koomiksitega. Soovitan soojalt nende tegemistega tutvust teha, kui nali on armas! Reedel ja laupäeval võis lisaks Tantsumajale ja Ööklubile koguneda ka Ugala Teatris toimunud Viljandi Folk Afterpartyle, kus inimesi hullutasid Meisterjaan ja Silver Sepp, Adeele Sepp ja vonKuusk, Heidy Purga, Sander Mölder, Ringo Ringvee ja Tarrvi Laamann, Bert on Beats jt. Jaani kirikus toimusid lausa viiel korral folgipalvused. Erinevates galeriides võis tutvuda üles seatud näitustega.
Juubelifestivali puhul ilmus ka raamat „Viljandi pärimusmuusika festivali lood“, mille on kokku pannud Kairi Leivo ning mis koondab erinevaid külastajate lugusid, festivali korralduslikke raskusi ja rõõme, lõbusaid lugusid festivali südamest – staabist. Kindlasti tasub raamatuga lähemat tutvust teha, kuna köitvaid lugusid on festivalil olnutel terved mäed!
Festivalialal ringi käies ning erinevaid uudseid ja huvitavaid paiku avastades oli tõesti tunne, et tegemist on korraga millegi nii tuttavliku kui uuega. Eks suursündmustel ole ju varemgi käidud, aga Viljandis nähtu juures hämmastas mind rõõmus ja mitmekesine festivalisumin, mille hulka kuulusid spontaansed pillimängud pärimeetril, uued ja vanad tuttavad keset rahvapilve kohtumas ning kallistusi ja tervitussõnu vahetamas, mida võib ka mujal näha, aga siin õhkus sellest kõigest siirast soojust ja armastust, mida igal pool nii ehedalt ei tunneta. Tegemist oli tõesti erilise peomeeleoluga!
Tulles muusika juurde, siis tuleb nentida, et see oli tõeline avastamine! Esinejate valikul oli silmas peetud nii uute põnevate muusikute kodumaale toomist kui ka vanade tuttavate ja samuti publikule väga armsaks saanud esinejate taaskutsumist festivalile.
Nähtud ja kuuldud esinejad moodustasid lõpuks kokku järgmise nimekirja: Celia Roose ja Ene Salumäe, Voorand/Koikson/Sooäär/Daniel, Adeele Sepp ja vonKuusk, Sander Mölder (Viljandi Folk Afterparty), Estbel, Tbilisi, Nano Stern Trio, Svjata Vatra, A-WA!, Csángálló Zenekar, Jan Blake & Raymond Sereba, Kalàscima, Ando ja sõbrad. Mõne neist elamustest soovin pikemalt lahti kirjutada, kuna tegemist oli tõesti suurepärase kontserdikogemusega.
Celia Roose ja Ene Salumäe kontsert toimus Jaani kirikus. Kavaga tehti kummardus Veljo Tormisele. Esitati rahvalaululist „Kolmteist pilku oreli poole“ Ene Salumäe oreliseades, esmaettekandele tuli Celia Roose loodud süit „Karjaselaulud“ orelile, häälele ja vilele ning erinevaid lugusid torupillile ja orelile. Oreli, torupilli ja hääle kasutuse vaheldumine ja omavaheline suhtlus oli samal ajal nii uskumatult närvekõditav ja paeluv kui ka habras ning malbe. Tegemist oli sellise pärimusmuusika helimaailmaga, milles olemine tekitas hiiglaslikku soovi olla veelgi rohkem osa sellest ja kogeda enamatki. Viiside lihtsus ja omanäolisus, pillide tasakaalustatus laulujuppide vahel, suunasid huvitavasse transsi, mida rahvalauludelt siiralt ootan.
Vooranna/Koiksoni/Sooääre/Danieli kontsert „Kummardus Veljo Tormisele“ toimus Pärimusmuusika Aidas, kuhu sain sisse väga napilt! Ma ei olnud soetanud eelmüügist kaheeurost lisapiletit, mis oleks koha kindlustanud, kuid ukse peal olevad vabatahtlikud olid nii lahked ja juhatasid mu siiski saali teisele korrusele, kus sain ka istekoha. Suur tänu! Kontserdil esitati laulutsükleid „Ingerimaa õhtud“ ja „Seitseteist eesti pulmalaulu“ ning kadrilaule. Kadri Voorandi võimas ja mänguline esitus ning Liisi Koiksoni mahe ja siidjas, kuid vajadusel väga väljendusrikas ja külluslik esituslaad mõjusid huvitava kontrastina. Koos kitarristide Jaak Sooääre ja Paul Danieliga esitati džässivõtmes pärimuslikke rahvaviise köitvalt ja kuulamapanevalt, mahlakalt ja ilmekalt. Oli hetki, kus laval toimuvat jälgides kangastus mu silme ees justkui lapselik, kõigiti vabaks laskev käitumisviis, kus ei hoolita teiste arvamusest, vaid tehakse ainiti seda, mis on enda jaoks lõbus ja meeldiv, ning see on kindlasti miski, mis kisub ka publikut rohkem kaasa elama!
Gruusia päritolu meeslaulikute, ansambli Tbilisi kontsert toimus Pauluse kirikus, mis sobis nende helimaastiku taustaks suurepäraselt. Tbilisi repertuaar hõlmab laule mitmest Gruusia piirkonnast. Esitatakse sõjalaule, teel olemise laule, aga ka meloodilisi kirikulaule, mis vahelduvad efektsete karjase- ja pulmalauludega. Koori esitatu andis võimaluse saada osa Gruusiale omaste helide atmosfäärist, mis viis kohati mägede tippu ja karjamaadele ning tõi siis jälle alla orgu täis rahu ja sügavust. Nende esituses oli tõeline hingestatus ja emotsioonide küllus, dünaamika ja sünergia. Kontserdi toimumine kirikus võimaldas helidel põrkuda kirikuseintelt ja laest, akendelt ja sammastelt. Kõik see moodustas kokku huvitava kaja ja võimsuse ning järgmisel hetkel tõelise tasaduse ja pühalikkuse. Ei olnud raske mõista, miks see ansambel publiku palvel uuesti Eestisse kutsuti!
A-WA! kontserdile koguneti A. Le Coqi Kirsimäe lava ette. A-WA! on araabiakeelne väljend millegi rõõmuga kinnitamiseks – eesti keeles võiks see olla jah! vms. Tegemist on Jeemeni juurtega õdede bändiga Iisraelist. Nende esituses saavad vanad araabiakeelsed rahvalaulud uue elektroonilise kuue 21. sajandi tantsupõrandate jaoks, boonuseks on arranžeeringute võluvalt nipsakas huumor. Küsimusele, millest nende laulud kõnelevad, vastavad neiud järgmiselt: „Me soovime, et naised (ja ka mehed) armastaksid end ja oleksid uhked oma identiteedi üle, tunneksid end oma nahas mugavalt ning julgeksid väljendada oma mõtteid ja loovust.“ Tegemist oli tõeliselt hoogsa ja kaasahaarava kontserdiga! Kindlasti oli see üks lõbusamaid ja tantsurohkemaid. Omavahel segunesid kummastav idamaine helimaastik ning tänapäevane elektrooniline muusika, mis olid sedavõrd hõrgult kokku sulatatud, et mitte ei saanud ükskõikseks jääda. Suure lava ette kogunenud inimmeri elas esitusele kogu südamest kaasa!
Jan Blake’i & Raymond Sereba kontsert toimus jällegi siseruumes – Pärimusmuusika Aidas –, mis tähendas uut kaheeurost väljaminekut, aga see oli üks parimaid väljaminekuid sel festivalil! Jutuvestja Jan Blake on Jamaica päritolu legendaarne esineja, kes on üle maailma võlunud inimesi, jagades aafrika, kariibi ja araabia külluslikku jutupärimust oma dünaamilisel, mahlakal, soojal ja loomulikul moel. Eestis oli tal sel korral kaasas muusikaline giid Raymond Sereba, kelle lood, helid ja rütmid teevad rännaku veelgi elavamaks. Esitus algas sellega, et kogu saalis olev rahvas pandi endaga koos laulma, mis viis kõik samale hingelisele ja meelelisele tasandile ning tegi vastuvõtlikuks peatselt järgnevale loole. Ka loo keskel pandi rahvas mitmel korral kaasa laulma, mistõttu oli kohalolek veelgi suurem. Lugu ise oli aga sedavõrd kaasahaarav, et kui Jan oli esituse sisse juhatanud sellega, kuidas loo pooleli jäämise puhul jääme vesiste suudega rohkema järele igatsema, siis see ennustus täitus tõesti! Kogu pooleteise tunni jooksul publiku hinge pugenud helimaailm, vaimsete piltide ja viirastuslike kujutiste meri lõi sedavõrd elama, et meeletult kahju oli sellest lahkuda. Tegemist oli suure väljendusrohkuse, siiruse ja soojusega esitatud oskusliku jutuvestmisega, mis rikastab iga kuulaja maailmapilti ja arusaamu.
Kalàscima kontsert leidis jällegi aset ühel suurimatest lavadest – A. Le Coq Kirsimäe laval. Itaaliast pärit koosseis on oma kodumaal hetkel üks kuumemaid bände. Saletost pärit mehed segavad oma kodukandi vana rituaalset tarantellatraditsiooni elektroonilise muusikaga, mille tulemus on plahvatuslik, energiast tulvil ning hüpnootiliselt haarav. Tarantella põhineb iidsel eluohtliku tarantlihammustuse ravirituaalil nimega pizzica tarantata ning on seotud kohaliku kultuurifenomeni tarantismiga. Selle juurde kuuluvad meeletu trummeldamine ja pöörane transsiviiv tants, mis võib sarnase karakteriga muusika saatel kesta tunde või isegi päevi. Itaallased tõid festivalile oma elurõõmu ja -jaatuse, julguse, uljuse ja mehisuse! Nende esitus oli täis trummide võimsat ja bassist mürinat, kaasakiskuvaid meloodiaid, mis olid täis ootamatuid ning keerukaid, kuid samal ajal väga nauditavaid arranžeeringuid, ning muidugi oli seal palju tantsu! Rahvas kisuti juba esimeste lugudega kaasa plaksutama, tantsima ja lihtsaid viisijupikesi laulma. Igaüks, kes vähegi soovis, võis end tõesti tühjaks tantsida, justkui olekski mürgiselt putukalt hammustada saanud, ning see oleks ainus variant, kuidas mürki kehas lahustada. Kalàscima on unustamatu energiaga bänd!
Kuigi festival võimaldas kogeda väga paljusid erinevaid loomingulisi valdkondi ning pakkus rahuldust kõigile meeltele, jäid minu hinge kõige enam just viimati kirjeldatud muusikalised etteasted. Usun, et igal inimesel oli võimalik nendest neljast päevast midagi ammutada ja uut avastada, aga ka juba tuttavlike elementidega uuesti sõbraks saada. Kindlasti on see üks festivalidest, mida soovitan igal eestlasel ning ka väliskülalistel kas või korra elus külastada!
