Cabaret Rhizome „Kuningas Oidipus”. Meeskond: Ajjar Ausma, Ott Kartau, Liisa Linhein, Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Sander Mölder, Ryan Chapman, Mark Duubas, Maria Kalm, Mart Männik, Eero Järviste, Johannes Veski. Etendub Erinevate Tubade Klubis.
Cabaret Rhizome’i esimene klassikalavastus „Kuningas Oidipus” esitab väljakutseid nii moraalses kui teostuslikus plaanis. Kindlasti pole tegu lihtsa ja kergestimõistetava, diivanil kerra tõmbamise looga, millele hajameelselt kaasa elada. Kui ekraanile ilmub esimene proloog ning lavale astuvad vineerist maskide taha peitunud näitlejad, on selge, et publikule ei kavatsetagi midagi niisama lihtsalt ette öelda. Pigem tekitavad kohati nappides rõivastes, vitsaga viibutavad näitlejad humoorikalt veidra atmosfääri, millest on raske midagi ühemõttelist välja lugeda isegi siis, kui ekraanidele ilmunud mõistutekste pingsalt jälgida. Esimene veerandtund, mille jooksul juhatatakse publik läbi mütoloogilise nimederägastiku ja muutliku sündmustekeerise, ongi tähelepanu suhtes kõige nõudlikum. Esivanemad, kasuvanemad, vahel sisse põikavad Vana-Kreeka jumalad ja targad moodustavad liialt värvika seltskonna, et kõigi käekäiku esimese hooga täie selguse ja täpsusega haarata. Hetkeline segadus pole siiski enamat kui vajalik sissejuhatus, mis teeb publiku tuttavaks Oidipuse suguvõsa keeruka minevikuga. Eesmärgiks ikka üks – näidata esivanemate pattude mõju järgnevatele põlvedele.
Ajas minnakse tagasi viis inimpõlve – Oidipuse vanavanavanaisa Kadmoseni, kes oli Teeba linna asutaja ning hea ja õiglane valitseja, kuid tõmbas endale Arese poja tapmisega sõjajumala viha, mis kandus edasi ta lastele. Nii Kadmose poeg kui pojapoeg surid valitsejatena noorelt ning pojapojapoeg Laios oli isa kaotuse järel veel liiga noor, et riiki juhtida, mis tõi endaga kaasa riigipöörde ja noore Laiose pagendamise. Laios asus elama naaberkuningriigi valitseja Pelopsi juurde, kelle poega Chryssipost ta hiljem seksuaalselt ära kasutas. Tänutunne, moraal ja inimlik empaatia jäid Laiosest alati väga kaugele. Ometi ei takistanud karmavõlg tal astumast valitsejata jäänud Teeba troonile, mis talle lõpp-kokkuvõttes siiski kuigi palju õnne ei toonud. Halvaendelise ennustuse tõttu saatis ta oma poja juba imikuna surma. Vähemalt enda teada. Ei saanud ju ette näha karjuste omavahelisi sõprussidemeid, nagu karjusedki ei võinud surma saadetud poissi päästes teada saabuvat sündmusteahelat, milles suureks sirgunud Oidipus tapab oma isa ning loob perekonna emaga.
Süžee ongi puhas tragöödia, milles helgusel pole just suurt kohta. Minevikusündmuste lisamine originaaltekstile muudab kõik veelgi dramaatilisemaks. Ometi võib Cabaret Rhizome’i väikese kiiksuga etenduses nii mõneski kohas suu muigele kiskuda. Viimast ei toida küll mitte kujutatavad sündmused ise, vaid minimalistlik ja uuenduslik ettekanne, milles Vana-Kreeka tragöödia kohtub tänapäevaste viidete ja inimeste inimliku absurdsusega. Nii kõnes kui kirjas kõlab lennukas värss. Näitlejate kehasid katavad lihtsad rüüd, mis Vana-Kreeka kombe kohaselt vahel õlultki langevad. Samuti pole unustatud Vana-Kreeka maskitraditsiooni, millele vineerist peakatted pakuvad pilkupüüdvat ja tänapäevast edasiarendust. Muidugi pole Cabaret Rhizome jätnud antudki näidendis kõrvale tehnoloogilist mängu ja green screen’i tehnikat, mille abil näitlejate enda taustaks olev roheline sein asendub publiku ees olevatel ekraanidel Vana-Kreeka maailmaga. Tasutavisuaalile on sel korral pööratud isegi erilist tähelepanu ning arvutianimatsiooni kõrval on appi võetud ka söe- ja pastellijoonistused, mis animatsiooniga segunedes toovad publikuni kadunud maailma oskusliku rekonstruktsiooni. Peale tehniliste uuenduste on etenduses jäädud klassikale siiski suures osas kindlaks ja puudust pole ka julgusest viimase kujutamisel. Eriti selgelt põrkub Vana-Kreeka sagedane argireaalsus 21. sajandi teatriga etenduse keskele pikitud alastistseenis, millele ekraanidel toimuv pakub ühel hetkel ka väikest ja nüansirikast lisandust.
Kõik kokku moodustab omanäolise klassikaterviku, milles on koht nii tänapäevasel huumoril kui Sophoklese kurbloolisel näidendil, milles ükski surelik, olgu nii aateline, pühendunud ja vapper kui tahes, ei saa vastu oraaklite ennustustele ja jumalate tahtele. Viimast teades, lööb Oidipuse kurba saatust jälgidest ometi hinge teatud mässumeelsus. Korda saadetud tegudele ei saa olla vaid üks karistus ja lunastus. Oidipus ei ole oma tegudest teadlik, mistõttu on mõistetav, et reaalsusest kuuldes tabavad teda äng, mõistmatus, viha ja sügav depressioon. Iseenda ründamine ei muuda ometi midagi paremaks, mistõttu võiks uudselt käsitluselt oodata, et lõpu eel lööb Oidipus ettekuulutusele käega ja kõnnib iseendale kallale kippumata minema. Selle asemel sammub ta aga järjekindlalt oraaklite poolt ette öeldud teed. Tekib isegi igatsus Cabaret Rhizome’i etendustest tuttava hääletussüsteemi järele, et saaks Oidipuse terve mehena pagendusse, uut elu alustama saata. Siiski jääb valikuvariant ära.
Olugigi, et üles ehitatud Cabaret Rhizome’ile omases võtmes ja pisikeste krutskitega, peitub Oidipuse eluloo traagiline tuum endiselt saatusele allumises. Sisse toodud kompleksse perekonnaajalooga antakse Oidipuse loole isegi põhjendus. Justkui oleks inimene vastutav selle eet, mida tegi tema isa, vanaisa või vanavanaisa. Läbi üksikute kõnekatkete, laulusõnade ja tegude ilmutatakse saatuse absoluutse määratuse suhtes küll teatud irooniat ning inimesi utsitatkse isegi elu nautima, kuid loo sügavam moraal jääb näidendis ümber pööramata. Ehk polegi vaja, sest suure tõenäosusega genereerib tänapäeva vaataja muutused ise. Nähes teatrikunsti piire nihutavas etenduses piiritletud ja ennustuste taktis talitavat Oidipust, tekib ehk publikus endas tõdemus, et tegelikkuses on kaalu ka inimeste oma valikuil ning maailm ei tohiks kunagi olla nii mustvalge.
