Mul oli algselt plaanis kirjeldada “Generatsioone” ilma muusikata tantsuetendusena, kuid see ei ole päris tõsi. Iisraeli koreograafide Stav Martini ja Neta Weineri ning Fine5 Tantsuteatri koostöös sündinud ühetunnise etenduse heliriba koosneb tantsijate häältest, sosinatest ja häälitsustest ning aeg-ajalt mõnest elavas esituses akordionihelist. Heli kajab vastu peenekoelise metsamaaliga kaunistatud kõrgete lagede alt, mis koos lihtsate kroonlühtritega loovad tantsijate peade kohale kunstipärase stseeni.
Argirõivad elegantses atmosfääris
Samal ajal kui publik saali koguneb, sammuvad seitse tantsijat sportlikes rõivais (dressipüksid, šortsid, särgid) mööda ruumi ja pomisevad omaette. Nende ringjas liikumine toob nad lõpuks mõneks vaikushetkeks kokku, nad peatuvad rühmades, nagu perepildi jaoks poseerides. Viimane poos lõppeb sellega, et tantsijad võtavad istet ainsal laval oleval objektil – ruumi tagumises nurgas asuval diivanil.
Kunstnike endi sõnul …
“Generatsioonid” uurib perekondlike struktuuride poolt talletatud isiklikku ja sotsiaalset mälu läbi võimaluse mäletada ja unustada, ja küsib – kas mäletamine on meie endi valik?
Fine5 tantsijad esindavad eri põlvkondi. Kava selgitab, et “osa alustas oma tantsijateed pärast Eesti taasiseseisvumist ja mõned lavalolijatest lõpetasid tantsukunsti õpingud alles sel aastal.” Vanuse ja suhete teema uurimisel kasutatakse huvitavat segu kaasaegsest tantsust, igapäevasest liikumisest ning enesekaitse ja võitluskunstide elementidest. Üks iseäranis võimas stseen näis tegelevat võitlusega Alzheimeri vastu – tantsija hüüdis korduvalt, mida (või keda?) ta otsib, tõrjudes samal ajal kõiki, kes teda aidata püüdsid.
Liikumise keel
Sõnalise tantsuetenduse üks põnevamaid elemente on keele mõju. Näiteks ülaltoodud stseeni puhul teadsin, et tantsija kordab ühte sõna, kuid ma ei suutnud kindlaks teha, kas see on naise nimi (Eva? Emma?) või sõna, millel on keelt oskavale publikule tähendus. See distants aga ei kahandanud minu naudingut etendusest, vaid andis mulle vabaduse tõlgendada lavastust rohkem kehakeelele kui sõnadele tuginedes. Üks põhjus, miks mulle meeldib reisides tantsuetendusi vaadata, ongi meeldetuletus sellest, kui palju on võimalik edasi anda ilma ühegi sõnata.
Tants ja uitama minevad mõtted
Iga kord, kui tantsijad kasutasid ingliskeelseid tekste, muutis see täielikult etenduse kogemise viisi. Ühes osas skandeeriti Eminemi 2002. aasta loo “Cleanin’ Out My Closet” refrääni: I’m sorry mama. I never meant to hurt you. I never meant to make you cry. Hiljem võttis muusikavalik suuna pigem minu vanemate generatsiooni poole, korrates biitlite kuulsaid ridu We all live in a yellow submarine, a yellow submarine, a yellow submarine.
Kui mõistsin räägitavat teksti, häiris see liikumise jälgimist. Ligi poole sellest ajast, mil korrati I’m sorry mama …, püüdsin paika panna, mis loo sõnad need on (esimene mõte oli, et tegemist on Kanye Westiga). Selles mõttes oli mul peaaegu hea meel, et olin mõnede laval esitatud vestluste või monoloogide suhtes teadmatuses, isegi kui see tähendas ühtlasi seda, et jäin ilma mõnest tähenduskillust. Etenduse kõige võimsamad helid tekkisid sellest, kui ühe tantsija madalad oiged põrandalt vastu kajasid, samal ajal kui teised tekkiva rütmi taktis liikusid.
Suur finaal
Balletid, näiteks “Luikede järv”, on tuntud oma võimsate finaalide poolest, kus keerlev soolotantsija lõputuid piruette sooritab. “Generatsioonid” lisab sellele ideele sportliku nüansi, kui visa tantsija kordab üha uuesti ja uuesti (kaotasin pärast 35. ringi järje) sildringe taha, kuniks kaastantsija ta lõpuks päästab. Viimased poosid kujutavad rida juba tuttavatest suhetest: üks paar embab intiimselt, üks kolmik lösutab mõnusasti läbisegi põrandal ja üks kivistunud ilmega paar istub kramplikult diivanil, teineteist puudutamata ning omavahel suhtlemata. Põlvkondi ja perekondi on igasuguseid ning etendus “Generatsioonid” annab seda meisterlikult edasi.
Järgmised etendused toimuvad juba täna ja homme, 10.–11. oktoobril 2018.
http://kultuur.info/syndmus/tantsulavastus-generatsioonid/
