“See, mida te kannate, näitab, kuidas te end maailmale presenteerite. Eriti tänapäeval, kui inimestevahelised kontaktid on kiired ja lühikesed. Mood, see on keel, mida mõistetakse ilma sõnadeta.” — Miuccia Prada

Eesti Ajaloomuuseumi näitus “Moejoon: pidulik rõivamood 1920–1940” on jäädvustanud kangaste kaudu hetkepildi kohalikust elust. Väike näitus ei ole korraldatud mitte värvi ega stiili järgi – nagu seda võiks olla riidekapp –, vaid kolmkümmend kaks kostüümi on rühmitatud koha või aja järgi, kus ja millal vastavaid rõivaid kanti (nt pulm, puhkus või teatriõhtu). Paljud nendest tegemistest sisustavad meie elu veel tänapäevalgi.

Väljapaneku täiel rinnal nautimiseks pange oma lugemisprillid (või põlved) valmis. Riided on seatud ruumi eri paigus asetsevatele hõlpsasti jälgitavatele mannekeenidele ning aksessuaare esitletakse piki seina kulgevates klaaskappides, kuid väga madalal asuvad kirjeldused lisavad ohtralt konteksti. Näiteks:

“Lesed veetsid kuus kuud sotsiaalsest suhtlusest eemal ja kandsid raskepäraseid musti rõivaid. Aasta hiljem oli naisel lubatud must halli vastu välja vahetada.”

“Vana kombe kohaselt tuleb enne jõule selga panna oma kõige vanemad ja enimkantud riided, nii et need saaks pühade saabudes uutega asedada.”

“Mis tahes kuurortlinna päevakava oli lihtne: päevitamine ja ujumine.”

“Peigmees vastutas valge pruudikimbu eest, mis koosnes hooajale vastavatest lilledest. 1930ndatel muutusid populaarsemaks oranžid õied.”

Kuigi riided ise annavad oma loo pealispindselt edasi, olid just need väikesed (inglis-, vene- ja eestikeelsed) kirjalikud detailid need, mis aitasid mul rõivaid tõeliselt ja elavalt ette kujutada olukordades, kus neid kanti: matustel, puhkusel, pidudel ja tantsuõhtutel, spaakuurortides, ülikoolis ning kohvikus, leeris, ristsetel ja pulmas.

Korraldajate sõnul pakub näitus sissevaadet linnanaise ellu, aidates mõista tolle aja kultuurilisi protsesse ning näidates, kui tihedalt on moe ideed seotud ajastu väärtuste ja vaimsusega. Ehkki ei saaks öelda, et oleksin ainuüksi selle näituse põhjal teemat sügavuti mõistma hakanud, tekitas see minus soovi minna välja ja leida mõni vana film või romaan, mis asetaks need kostüümid Eesti elu lukku.

Ilmselt võlus mind kõige enam mustvalge video, mis sissepääsu juures seinale paigutatud ekraanil kordus. Nois vanades videoklippides võis näha erinevas vormis, suuruses ja vanuses naisi neid rõivaid kandmas ning olin lummatud naiste ilmetest, hoiakust ja suhestumisest ümbritsevate inimestega. Võimalus näha rõivaid lähivaates oli küll meeldiv viis umbes poole tunni veetmiseks, kuid just see väike pilguheit neid samu riideid kandvatele inimestele äratas minus tõesti uudishimu.

Lisaboonusena on näitusesaali ühes nurgas olemas ka peresõbralikud pusled ja kunstitarbed, nii et nooremad (või vanemad) külastajad saavad meelt lahutada, kuniks moefanaatikud näitusega tutvuvad.

Näitus jääb Eesti Ajaloomuuseumis avatuks kuni 12. maini 2019.


@media only screen and (min-width: 981px) {
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item {
margin: 0 !important;
width: 25% !important;
clear: none !important;
}
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item:nth-of-type(4n+1) {
clear: both !important;
}
}

/* Center titles */
.et_pb_column .et_pb_gallery_0 .et_pb_gallery_item.et_pb_grid_item .et_pb_gallery_title {
text-align: left;
}

/* Image fit */
.et_pb_gallery_item.et_pb_grid_item .et_pb_gallery_image img {
object-fit: initial !important;
}