Lapsepõlves ei teadnud ma rahvatantsust eriti midagi. Olen aru saanud, et paljud Euroopa teismelised õpivad tradtsioonilisi paaristantse lõpupeoks valmistudes, kuid see komme ei ole Ameerikasse jõudnud. Muidugi osalesin lapsena tantsutundides (ballett, stepptants, džäss), õppides tantse, mille mõte oli pakkuda publikule meelelahutust, kuid nende suhe kultuuri või ajalooga oli täiesti teistsugune.
Eelmisel kuul toimunud Sabatantsu festivalil läbisin rahvatantsu kiirkursuse. Korraldajate endi sõnul on Sabatants traditsioonilise tantsu festival, mis väärtustab traditsioone ja pakub tantsumõnu. Tavaliselt toimub festival kord aastas kevadel, kuid 2018. aasta sügisel tõi Tartus toimunud festival rahvatantsusõbrad juba teist korda kokku. Järgnevalt kõigest sellest, mida ma siinse rahvatantsukogukonna kohta märkasin või mis mind üllatas.
I Rahval on huumorimeelt. Enne seda kogemust arvasin, et rahvatants on tõsine asi, millega tegelevad vanema põlvkonna esindajad, kes näevad vaeva, et traditsiooni elus hoida, või lapsed, keda vanemad osalema sunnivad. Selle mõtte seadsid juba sisse astudes kahtluse alla vaimukad sildid, mis ülakorrusele juhatasid. See oli koht, kus sai traditsioonidest siirast rõõmu tunda, kõike liiga tõsiselt võtmata.
II Rahvatants sobib igale vanusele. Eeldasin, et osalejate vanusevahemik on pigem vanemaealiste suunas kaldu, kuid tegelikult osutus osalejate keskmise vanuse hindamine keerukamaks. Oli mehi ja naisi, kes tantsisid, imik puusal. Oli vanemast ja lapsest koosnevaid muusikalisi etteasteid. Tantsupõrandal oli pidevalt teismelisi, täiskasvanuid ja vanema põlvkonna esindajaid – ühe ringtantsu ajal jäi minust ühele poole tüdruk, kes oli ehk 7-aastane, ja teisele poole keskealine mees.
III Igaüks võib olla tantsupartner. Üks asi, mis on mind minevikus sageli paaristantsust eemal hoidnud, on soorollide range jaotus ja partneri olemasolu nõue. Rahva seas oli kindlasti paare, kes koos tantsisid, kuid kaht naist üheskoos üle põranda keerlemas näha oli sama tavaline, kui sattuda kokku erisooliste paariga. Mõlemale paarilisele mugavuse tagamiseks on olemas mitmeid erinevaid käeasendeid. Paljud kogenud tantsijad tõid meelsasti rühma ka uustulnukaid. Korraldajad julgustavad seda tegema, öeldes, et “uutelt tantsupartneritelt on alati midagi uut õppida ja samas on see ka hea võimalus enda kogemuste jagamiseks.”
IV Tegemist on suurepärase südametreeninguga. Mõne tantsu puhul tuli väikeste sammudega ruumis ringi liikuda, samas kui teised lood panid paljasjalgse blondi üle põranda kargama, samal ajal peadpööritamapanevalt partnerit keerutades. Tantsu tempost olenemata leidsin end pärast igat tantsuringi hingeldamas, kuid liigutused ise tundusid jõukohased igas vormis inimesele. Vastupidavus seadis lihtsalt igale tantsijale isiklikud piirid.
V Pillid on ainulaadsed. Iga kord, kui nägin enda arvates mõnd tuttavat pilli, mõistsin, et tegemist on siiski veidi erineva instrumendiga. On olemas kohalikud teisendid pillidest, mis on mulle tuttavad akordion, viiul, suur slaidkitarri ja ksülofoni ristand (kannel?) ja väike valik torupille. Sageli lisasid tantsupõrandal tümpsuvad jalad esitatavale muusikale veel löökpillielemendi.
VI Tegemist on väga külalislahke kogukonnaga. Jaan Sarv, kes korraldab Sabatantsu koos teiste muusikute ja tantsija Leanne Barboga, ütles mulle: “Mingeid eeltingimusi ei ole. Sa ei pea olema tantsija. See on mõeldud kõigile.” Säärane meelsus väljendus väga selgesti näiteks selles, et puudus ettekirjutus riietusele: teksad ja T-särk? Muidugi. Voogav kirju seelik? Miks mitte? Peaasi, et sul on vahetusjalanõud … kuid hädapärast sobivad ka sokid ja paljad jalad. Lisaks sellele sõbralikule atmosfäärile on integratsioon paljudesse tantsudesse sisse kirjutatud. Ühe loo ajal võib ette tulla 15 või enamgi partnerivahetust, mis toob tantsijad vastakuti kõigiga, kes kaasa löövad. Kogenumad liikmed näitavad üles muljetavaldavat kannatlikkust kõikide uustulnukate suhtes, kes püüavad sammu pidada.
VII Sidemed on rahvusvahelised. Sabatants hõlmab palju Eesti rahvatantsu, kuid kaasab ka rahvusvahelisi kogukondi. Esinejad Leedust, Poolast, Norrast, Ungarist ja Udmurtiast täiendasid muusikute ja tantsuõpetajate nimekirja. Vestlesin festivalil osalejatega, kes olid pärit Saksamaalt, Austraaliast, Lõuna-Aafrikast ja Ameerikast ning ümberkaudsetest Eesti piirkondadest. Ehkki erinevatel rahvatantsutraditsioonidel on oma stiil ja omad veidrused, on nende kultuuride vahel piisavalt palju ühist, et tekiks omavaheline side.
VIII Tahan veel uusi teadmisi! Suurim õppetund, mille festivalilt kaasa sain, on see, et külalislahke keskkond tekitas minus soovi olla osa rahvatantsukogukonnast. Nüüd otsin kultuurikalendrist kontserte ja liitun sotsiaalmeedias gruppidega, et leida kohalikke tantsuõhtuid. Vaatamata sellele, et käsiraamatud ja kultuurišokitöötoad hoiatavad alati mujalttulnuid, et tuleb valmis olla kohtumiseks “külma ja kinnise” kohalikuga, olen avastanud, et rahvatantsukogukonna (ega suurema osa Eesti inimeste) kohta see küll ei käi.
